Jõuludress

ja muud masendused.
Eh, tegelikult hakkas mul just täna vaba päev. Just praegu. Istun siin arvuti taga, limpsin kohvi ja valmistun koristusmaratoniks. Ja söögitegemiseks. On ju esimene jõulupüha ja mul pole ei tööpäeva, ega koolipäeva ega kusagile küllaminekupäeva. Suurem meespere on ka kodust ära, on ainult kaks pisemat.
Vaba päev oli mul viimati vist umbes kuu aega tagasi. No siis, kui ma viimati siia kirjutasin. Magasin täna kella 11ni ja see oli super! :)
Õhtuks plaanin siis elamise taas elamiseks muuta ja ühe korraliku praega hakkama saada. Homme läheme perega isa juurde ja siis juba jälle olen tööl. Jaanuari lõpus lähen puhkusele, sest eksamiperiood hakkab.
Niipalju siis hetkeolukorrast.

Poes on ka viimased kaks nädalat hullumaja osakond. Inventuur toimus ning ja enne seda kaupa väga ei tellitud, no et oleks lihtsam lugeda. Ja kui siis selle nädala algul tulema hakkas... Oh sa püha piparkook! Terve ladu on maast laeni (väike liialdus ilmselgelt) kaupa täis, kõige vajalikum muidugi kõige all. Ja siis jõululaupäeva eelne päev.. Meil on suhteliselt pisike pood, kolm kassat ongi ainult, ja tol päeval olid järjekorrad kõigis kassades poe keskele ulatuvad. Tegime käiberekordi.
Naersime, et poole aasta pärast on täpselt sama seis: vihma sajab ja veidi on plussis, ainult et verivorstide asemel ostetakse hoopis lademetes grillvorsti.

Mu armas lugeja.
Ma soovin Sulle kauneid jõule ja soovide täitumist (aga ole ettevaatlik soovimisega, sest see võib päriselt ka täide minna!)
Ja uueks aastaks soovin ma, et Sul oleks võimalikult palju aega iseendale ja lähedastele.
Ning võta aega kindlasti ka mõnusaks laisklemiseks.
Niisiis, ei mingit teguderohket uut aastat, kuigi puuhobuse aasta justkui tähendaks hobuse moodi töörügamist.
Hoidkem end ja oma lähedasi.
Uuel aastal uute kirjutamisteni!

Sain jälle mahti

siia paar rida kirja panna.
Madis tuli koju ära lõpuks! Päriseks. Käisime tal Ämaris vastas Kristiina ja Kristoferiga. Fotograafe oli rohkem, kui jälgida jõudsime ja siin ka väike galerii:

http://www.postimees.ee/2603824/pildid-afganistanis-teeninud-kaitsevaelased-saabusid-kodumaale/2634926

Olin natuke pabinas, polnud ma ju varem lennujaamast kaugemale sõitnud Tallinnas. Ja seekord oli mul tarvis Vilde teele sõita. Aga naviga on väga mugav sõita. Õigel ajal teatab, et keerama peab ja jääb piisavalt aega ka reastumiseks. Üks väike nõuanne siiski: sisesta alati navisse õige aadress ;) Päris ilma ekslemata meil see reis siiski ei õnnestunud, sest ühtäkki olime tänava vales otsas ja mulle ei tundunud ükski objekt tuttavana. Helistasin tädile ja uurisin siis, et mis valesti on,tuli välja et Kristiina unustas ühe numbri sisestada. Kui õigesse kohta jõudsime, teadsin juba täpselt, kuhu sõitma pean.
Järgmisel hommikul sõitsime Ämarisse edasi ja saime oma poisi kätte. Uskumatult hea tunne oli. Magasin kolmapäeva öösel väga hästi, hing oli lõpuks rahul! :)
Reede õhtuks oli Kristiina korraldanud Madisele üllatuspeo. Madis taipas siiski viimasel hetkel ära, et midagi on ikka valesti, niisiis polnud ta just väga üllatunud. Aga sõbrad said üle pika aja kokku ja see oligi peamine.
Mis siis lähiajal tulekul? Kursusega väljasõit A. Le Coq´i tehasesse ja töö juures jõulupidu. Seda küll vastupidises järjekorras. Sel laupäeval on juba jõulupidu, järgmisel reedel on Tartusse sõit. Õlletehases sooritame alkoholiseaduse lõputöö, meil tuleb õlle definitsioon pähe õppida.

Ja veel üks asi. Ühel sõbral oli vahepeal sünnipäev, täpsemalt 19. novembril. Kuna ma õigel ajal arvuti taha ei sattunud, siis soovin nüüd tagantjärgi õnne, kordaminekuid ja jaksu Sulle! :)

Ah sa mait!

Juba on  novembri keskpaik käes!
Aeg ikka tõttab jubedamalt, kas pole?
Isadepäev sai äsja selja taha jäetud, käisime isal külas, nagu meil kombeks saanud. Enne isa juurde minekut käisime Kaspari juures. Ta on meil nüüd ka sõdur. Läksime Kuperjanovi ÜJP-sse, mina koos oma laste ja Romeliga ja Krissu ka pojaga. Niisiis oli meil 5 last kaasas. Ja sedapidi pandi kirja ka, et Küppari juurde 5 last. Lapsed ei jõudnud ära imestada, et nii palju sõdureid igal pool: "Näe, sõdur! Veel üks! Ja veel üks!" Sellised hõiked saatsid meid õppehoonesse (sain aru, et seal toimuvad loengud). Auditooriumis tormasid põnnid ringi, lubasime neil nii liikuda, et me neid ei kuuleks, no eriti ei õnnestunud see neil. Üritasime Kaspari ja Henri-Oliveriga samal ajal juttu ajada, aga lastega pragamise kõrvalt oli see üks paras võimlemine. Lõpuks tegime pilti ka:

Olen ikka jupats küll..
Kui ära hakkasime tulema, ütlesin lastele, et nüüd võivad nad joosta. Poleks pidanud seda ütlema. Nad tormasid minema, kuuldeulatusest välja ja ka väravast välja. Meie pidime end veel välja registreerima ja väravas püüdis üks sõduritest lapsed kinni. Jooksin ka laste juurde lõpuks ja kuri sõdur andis põnnid mulle üle. No vedas, et ma auto just värava juurde parkisin ja mitte üle tee..
Igatahes, pakkisime lapsed autosse ja sõitsime vanaisale külla. Priit oma lastega oli ka seal, nii et vanaisa nägi kõiki oma lapselapsi ja lisakski veel paari põnni.
Isal on suur punane kass, Tuust. No ta on ikka pirakas. Parajasti oli Tuust toas, aga isa (tuntud ka kasside mittearmastajana) käskis kõutsi õue saata. Saatsingi. Priidu kaksikud siis vaatasid kassi läbi ukseklaasi ja üks sõnas: "Vaata, Tuust on nagu mingi metsloom!" Teine lisas: "Jah, nagu kits!"

Istun parajasti

arvutis ja kirjutan referaati. Sain tund aega tagasi teada, et see on vaja homseks teha. Päris tore.
Kirjutan Cadillaci kohta. Miks? Sest kirjutada tuleb ühest vabalt valitud tuntud kaubamärgist.
Cadillac on üks suur unistus mul. Sellega sõidan siis, kui olen vana ja kortsus. Hõbevalged lokid ja punane siidisall tuules lehvimas, suitsupits sõrmede vahel. Kindlasti ei puudu ka suured päikeseprillid. Ja vot sellise iludusega kavatsen sõita:

Uuh.. no kas pole kaunitar? Mul pole õrna aimugi, kust ma sellise küll saama peaks ja mitut panka mul röövida tuleb, aga üks hullumeelne unistus peab ju inimesel olema :)

Homme on meil kursapidu. Aastas korra õnnestub see meil tavaliselt. Olen päris põnevil, pole juba tükk aega kusagile välja saanud. Ikka töö ja kool ja kodu. Minu käest küsitakse viimasel ajal üha tihedamini, et kuidas ma küll kõike korraga jõuan. Mõtlesin sellele ja leidsin ka vastuse, mis on tegelikult ju ammuteada tõde: kui inimesel ikka piisavalt tahtejõudu on, saab ta kõigega hakkama. Nii et vingujatel ja halajatel pole lootustki.

Käisin eile sünnitamas

Jah, eile hommikul Signe helistas, et nüüd on minek. Ma vist ei ole siin maininud, et Signe palus mind tugiisikuks sünnitusel. Teoorias oleksin pidanud eile hoopis tööl olema, aga olin juba eelnevalt töökaaslasi teavitanud, et lähen kuu lõpus sünnitama. Niisiis, sõitsin eile hommikul töö asemel haiglasse.
No mis ma oskan öelda, pikk sünnitus oli, 12 tundi läks aega. Signe soovis kindlasti vettesünnitust, see tal aga ei õnnestunud. Põhimõtteliselt, ainus asi mis üldse plaanipäraselt läks oli see, et laps sündis.
Õhtul kell 20.00 otsustas tirts lõpuks ilmale tulla. Mul on parem käsi täna natuke valus- sünnitaval naisel on jõudu meeletult. Praegu on emme ja beebiga kõik korras ning paari päeva pärast lubatakse nad koju.
Mulle meeldis aga eilse päeva jooksul asjaolu, et kõigile, kes mulle helistasid või kellele ma ise helistasin, sain öelda, et olen sünnitamas :)

Ha!

Mäletad, kui ma ütlesin, et essee inspiratsioon tuleb 30. septembri pärastlõunal? Hehehhh, essee sai juba 29. septembri öösel valmis :) Seda muidugi lihtsal põhjusel: nimelt olin ma 30ndal tööl ja häda ajab härja ka kaevust välja, niisiis pidin selle kirjutisega varem valmis saama.
Igatahes, sain kinnitust, et kui ikka väga vaja, siis saan oma asjad varem ka valmis, kui viimasel minutil.

Võtsime endale kassipojad, sest hiired on ikka väga ülbeks läinud jälle. Nüüd kappavad meil mööda elamist kaks elevantsi. Punane Sass ja hall Maša. Lastel on rõõmu rohkelt, mul natuke vähem, sest asjad rändavad teadmata suunas, lisaks meeldib neile öösel, minu kõige magusamal uneajal tagaajamist mängida. Armsad on nad küll, nurrumootorid on ka igati töökorras.

Räägime lastele ikka, et õhtul tuleb asjad paika panna, siis on hommikul hea võtta, ei pea otsima. Ühel hommikul ei suutnud ma oma kotti leida ja hädaldasin, et kuhu see kott nüüd ometi saanud on. Selle peale ütles mu taibukas tütar: "Emme, aga võta see kott sealt, kuhu sa ta panid!" Olin sõnatu ja oskasin selle peale ainult muiata :)

Poekild

"Vabandage, mis siin šokolaadi sees on?"
"Iiris ja küüslauk."
"Iiris ja küüslauk?? Väga huvitav kombinatsioon.."
Punastav mina: "Oijah, see tähendab, et kookos ikka, mitte küüslauk.."
Eelmine klient just ostis küüslauku, ju mu mõtted sinna jäidki.

Oijah

Juba on septembri keskpaik ja ma polegi siia kirjutama jõudnud. Anna andeks, armas lugeja, aga ikka on mul ainult seesama vana vabandus: päevad jäävad lühikeseks ja 24 tundi ööpäevas on ilmselgelt liiga vähe minu jaoks praegu.
Täiskohaga töö ja päevases õppes kool, lisaks veel pere ja muud loomad. Loodan, et suudan ikka mingisse rütmi saada, siis ehk tekib ka vaba aega veidi rohkem. Talvel kindlasti, siis kui õuetööd otsa saavad ja sumedad õhtud kätte jõuavad. Ootan juba villaste sokkide ja kuuma tee õhtupoolikuid :)

Kooli jõuan nüüd vähem kui eelnevatel aastatel, aga ma hetkel veel ei muretse, kuigi üks järeltöö on juba vaja teha. Õpetaja D ei oska ikka veel õpetada ja raamatupidamiseõpetaja on välja vahetunud. Kahjuks. Prätz oli supertore õpetaja, eks näis kuidas Sulaoja hakkama saab. Olengi ainult kaks korda tema loengutes käinud, essee tuleb 1. oktoobriks valmis vorpida, et hindelist arvestust saada. "Eesti maksupoliitika mõju ettevõtlusele" on teema. Ootan inspiratsiooni, mille saabumist ma prognoosin 30. septembri pärastlõunaks.

Käisin eile Meelisega Tartus. Ta oli endale metallitüki silma ajanud ja palus ennast Silmakliinikusse toimetada. Oh jaa.. Nagu Sa ehk mäletad, kallis lugeja, olen ma ülikehv kaardilugeja. No seekord ma olin roolis ja mu kaardilugejaks oli poolpime kodanik. Päris hea kooslus, või mis?
Igatahes, moodsate vidinate abiga suutsime Tartu liikluses kuidagi ikka ellu jääda, korraldasin ainult ühe liiklusummiku ja sõitsin ainult ühe korra kõnniteel. Ummik tekkis sellest, et tahtsin tipptunni ajal vasakpööret teha, niisiis, panin enda taga ühe sõidurea kinni ( teised minu taga tahtsid otse sõita). Ja vastasrea onu otsustas, et ta laseb mu läbi. Kahjuks ta ei arvestanud, et tema kõrval on veel üks sõidurida ja sealsed juhid mingil juhul ei taha mind läbi lasta. Niisiis õnnestus meil tolle lahke onuga kahepeale kaks sõidurada kinni panna ja oi, kui ilusti autode pasunad tööle hakkasid. Õnnestus meil siis sealt ristmikult lõpuks ära sõita, avastasime, et oleme suhteliselt eksinud. Meelis koukis siis mobiilse kaardilugeja välja, mis suunas meid kusagile majade vahele, kitsastesse tänavatesse. Ühe korraga avastasin, et oih, seisan autoga otse kõnniteel! Siis tuli Meelisel meelde, et tal ju aparaat seadistatud jalakäija jaoks. Igatahes, ukerdasin autoga kõnniteelt minema (Madis, ära muretse, auto ei saanud viga, otsisin laugema koha, kust maha sõita) ja seal see silmakliinik oligi.
Nojah, võib öelda vist, et kui tahad omale seiklust kasvõi Tartu linnas, siis tasub mind rooli lasta. Või vähemalt kaardilugejaks.

Meelisele aga soovin head paranemist, ta peakski parasjagu operatsioonil olema. Tuli välja, et olukord on ikka tõsine, see metallipuru on silma läätsele väga lähedal. Loodame parimat!

Hingetõmbehetk

Viimased kaks nädalat pole sellist asja olnud mul. Puhkepausi, ma mõtlen. On olnud lausa peadpööritavalt kiire. Käisime Tallinnas, mina käisin Lätis, viibisime Paasapäeval, külastasime Krissut sünnipäeva puhul ja eile tähistasime Gabrili juubelit. Nädalavahetusel on ees ootamas veel Priidu kaksikute ja Kaspari sünnipäevad. On ju üsna muljet avaldav nimekiri? Vahepeale mahuvad veel ka minu ja Aarise tööpäevad. Huh..

Tallinna-reis
Otsustasime minna pealinna rongiga, et lastel oleks põnevam. Kodust startisime tund enne rongi väljumisaega. Kahjuks ei arvestanud me Tartu tänavate remondiga niisiis nägime raudteejaamas rongi tagatulesid. Kiire plaanimuutus ja istusimegi juba bussi peal. Kaks tundi pidasid põnnid vastu, viimane pooltund oli aga paras katsumus: "millal me jõuame?", "kas nüüd on meie peatus?", "miks see auto meist mööda sõitis?", "kas me juba läheme loomaaeda?". Kui me lõpuks kohale jõudsime loomaaeda, hakkas äikesevihma sadama. Müristas ja ladistas, enamus loomi olid oma kuutides või majakestes. Üsna vähe oli neid väljas. Kui pärast laste käest küsisime, et keda me loomaaias nägime, kõlas vastuseks: jänkusid, kitsekesi ja ussikesi (loe: madusid). Elevant, krokodillid ja ahvid polnud vist piisavalt eksootilised :)
Tagasi sõitsime siiski rongiga. Kuigi, napilt oleks sellest jälle maha jäänud. Otsustasime, et järgmisel korral läheme siiski oma autoga, tuleb oluliselt odavam nii rahakotile kui närvisüsteemile. ;)

Vahepeal ühines meiega Laura pere ja tegime ka väikese ühispildi. Loviise on pildilt puudu, aga kahepeale on meil üsna suur kamp põnne :)

Läti-reis
Ma olen võlutud. Läti on kohutavalt ilus. Siguldas võiksin vabalt elada ja Riia vanalinnas patseerimas vabal ajal käia, vot see oleks alles elu! Tükikese oma südamest jätsin kindlasti Siguldasse, võrratult kena linnake! Kahjuks me seal pikemalt ei peatunud, nii et pilte teha ei õnnestunud. Küll aga tegin pilte Riia vanalinnas ja loomaaias.

Siguldas sõitsime üle Koiva jõe mägitrammiga

Mu vaieldamatud lemmikud Riia loomaaias :)

Riias olid parajasti käimas linnapäevad, toimus käsitöölaat ja vot sellised imelikud asjandused veeresid mööda tänavat:

Turistipilt Lidos tädi Enega :)

Paasapäev ja Krissu sünnipäev möödusid üsna rahulikult. Esmaspäeva kohta oli surnuaial inimesi üsna arvestatav hulk. Ise lahkusime juba lõuna ajal, pidime minema hambaarstile. Sain oma tuimestuse jälle ning nägu oli kõver veel mitu tundi tagantjärgi. Kogu pere käis arstil, kokku läks meil 2,5 tundi, kohapeal tundus see igavikuna.
Veelkord siinkohal ka Kristiinale õnne! :)

Poja sai meil eile 10 täis! Täitsa imelik mõelda, varsti ongi meil puberteet majas..
Sünnipäev möödus väga lõbusalt. Kaspar ja Keiry tõid Twisteri mängu ja kõik said korralikult venitatud. Lastel oli lausa tegemist, et nemad ka mängida saaksid. Nalja oli küllaga ja Meelis on parim võimleja alates eilsest :)

Kapu, ma ei pane siis seda pilti fb-sse ;)

Olen taas

VKHK nimekirjas. See tähendab, et sügisest olen jälle koolilaps. Seekord siis 1,5 aastat ehk 2015 jaanuaris on loodetavasti jälle lõpupidu :) No ja siis on küll mõneks ajaks õppimistega ühel pool. Ausalt.

Vahepeal on päris kiire olnud. Nagu alati. Mõtlen, et kas ma üldse olen siia kunagi kirjutanud, et mul on aega palju ning kiiret pole? Täna igatahes võtan aja korraks maha. Lihtsalt olen. Võibolla koristan. Ja võibolla niidan muru. Võibolla..

Tööandja teeb Riia-reisi välja meile. 18 augustil võib mind niisiis Riias kohata. Väga põnev, ma pole varem Lätis käinudki. Ja reedel läheme lastega lõpuks loomaaeda. Rongiga. Tõotab väga väga huvitav nädalavahetus tulla. No ja esmaspäeval on ju paasapäev. Vaatame, kas must midagi järgi jääb teisipäevaks.. :)

Madis on kodus!

Tuli puhkama sealt kaugelt maalt. Käisime tal eile Tallinnas lennujaamas vastas. Ma polnud varem Tallinnasse ise sõitnudki, roolis olles, ma mõtlen. Samuti polnud ma varem lennujaamas käinud, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Praegused teeolud on üpriski ebamugavad, teetööde hooaeg ju. Sõitsime natuke üle 4 tunni, tagasisõit läks juba kiiremini, sest õhtuks olid osad tööd lõpetatud.
Lennujaama jõudes ootasid poisse veel teisedki. Ootaja aeg on aga pikk. Lennuk maandus 16:40, Madise saime kätte umbes kolmveerand tundi hiljem. Ma küll kella ei vaadanud, aga umbkaudu nii võis see ooteaeg olla. Algul nägime kõiki teisi, nii tuttavaid, kui võõraid, ja Madist ei kusagil. Krissul tekkis juba väikestviisi paanika. Lõpuks siiski ilmus ka meie poiss nähtavale ja ausalt öeldes, minul langes ka kivi südamelt, kuigi ma eriline pabistaja pole. Esmakohtumine oli väga armas. Madis ja Kristiina kaisutasid tükk aega ja poja piidles neid minu sülest uudishimuliku pilguga. Järgmisena haaraski Madis poja sülle. Korraks oli kõhklusmoment ja siis läks põnnil nägu naeru täis :) No ja siis meie ka kallistasime. Ütlemata hea tunne oli!

Käisime Krissu ja Kristoferiga

Tartus. Krissu käis oma tätoveeringut lõpetamas ja mina olin autojuht-lapsehoidja. Kaspari Civicuga käisime, 1,4 liitrise mootori kohta lippas päris nobedasti ;)
Jõudsime enne lõunat Tartusse, käisime Vilde kohvikust läbi, Krissul oli sinna asja. Oh, mis tore koht see on! Kuidas ma varem seda avastanud pole? Väga hubane, hea õhkkonnaga kohvik. Lähen sinna kindlasti tagasi.
Backbone tattoosalong on vinge. Kunagi lasen ennast ka just seal märgistada. Salongis ootasime, kuni tätoveerija asjad valmis pani. Poja käitus viisakalt, võib rahule jääda. Ainult, et üks husky (koer oli salongis kaasas ühel tätoveerijal) oli temast väga huvitatud. Haugatas ja ulus Kristoferi peale. Ju siis oleks tahtnud põnniga mängida, aga igaks juhuks me ei lasknud last koerale ligi. Mine tea, kõike võib juhtuda. Pojaga jalutasime vahepeal linnas, käisime poes, sõime ja magasime autos. Söötsin talle viinerit sisse, väga maitses. Ja siis mängisime sellist mängu, et poja tahab Kaspari võtmeid ära süüa, aga mina ei luba. Väga põnev mäng, kiirus oli oluline, peab tunnistama, et ta ikka paaril korral jõudis võtmed suhu pista, nii kähku käsi käis tal.
Krissu pilt sai 4,5 tunniga valmis ja sättisime kodu poole ennast. Tagasiteel olime kõik oma mõtetega hõivatud, poja lalises tagaistmel ja korraga röögatas ta nii hirmsa häälega, et ma oleks peaaegu kraavi sõitnud. Krissu ka lausa hüppas mul kõrvalistmel, nii ootamatu oli see karjatus. Puhkesime mõlemad naerma, tükk aega ei saanud naeru jätta. Kristofer aga lällutas rahulikult edasi ja jäi siis hoopiski magama.

Mõned killud poest:
Hakkasin parajasti kliendile raha tagasi andma ja keegi mu selja taga ütles parajasti kellaaega, nii et mulle jäi kõrvu sõna "minutit".
Andsin siis raha tagasi, ise lausudes: "7 eurot ja 5 minutit tagasi Teile. Ee.. see tähendab et senti ikka.." Ise hakkasin naerma ja punastasin ka kindlasti. Klient vist ei märganudki, ju tal oli kiire.

Tuli minu juurde mees, kes soovis 50 eurost rahatähte väiksemaks vahetada. Küsisin siis, et kas on kindlaid kupüürisoove, mille peale mees vastas, et vahet pole, ta tahab 17 eurot saada. Küsisin kavala näoga, et 50 eurot vahetan 17-ks euroks? Selle peale hakkas mees naerma ja ütles, et no siiski 50 tahaks tagasi saada :)

Mis mõttes?

See on Kirke uus lemmikfraas. Peaaegu iga asja peale ütleb ta "mis mõttes?", kusjuures, hääletoon on uuriv, justkui ta tahakski lähemat selgitust. Aga kui selgitama hakata, siis tema juba vaatab mujale, multikat või uurib kärbest laua peal. Siiski ütlen oma laused tavaliselt lõpuni, lootes et ta veidi ikka kuulab.

Veel üks lause Kirke kullavaramust: "Ma nägin suurt põderit".
Kui me autoga sõidame, siis ta ikka tagaistmel kilkab, et "jänes!" või "kits!", mina vahin ringi, ega näe midagi, tema aga itsitab.

Juba tükk aega

pole saanud mahti midagi kirja panna. Toimetamisi on olnud tõeliselt palju.
Oleme kodus nokitsenud, palju muru niitnud, külalisi vastu võtnud, grillinud, linnufarmi külastanud, kõige selle vahepeal käime Aarisega vaheldumisi tööl, sokutame lapsi vendadele-õdedele ja ootame, et millal ometi oma lastehoid avatakse. Päris raske on praegu hakkama saada, tunnistan ausalt. Ei taha ju kellelgi koormaks olla. Õnneks kestab see möll ainult juulikuus, augustis saame elu tavapärasesse rütmi, ei ole tarvis enam lapsi linna lasteaeda tuua.

Vot nii. Aga kuidas tööl läheb, küsid? No, ütleme nii, et huvitav on, väga huvitav. Üldjuhul suuri probleeme pole olnud, välja arvatud eilne juhus, kui müüsin inimesele banaani pesupulbri hinnaga. Banaanid maksid 71 senti, pulber aga 10 eurot sentidega. Ilmselgelt hakkas klient protestima, seda aga siis, kui tehing juba tehtud oli. Lisaks maksis ta kaardiga. Saime siiski raha tagastatud koos paraja hulga vabandustega.
Kuidas selline eksimus võimalik on? Sedapidi, et kaalukaupa me müüme koodidega. Sisestasin niisiis vale koodi, ega märganud, et hoopis vale asja müüsin. Siit järeldus: tuleb olla tähelepanelikum! Õnneks saan selle eksimuse oma "õpilase"-staatuse süüks ajada, olen ju alles algaja.
Muidu olen tööga rahul. Tööpäevad on aga üpris pikad ning 12 või 13 tundi jutti asjalik olla on ikka päris keeruline ülesanne. Üldjuhul on kliendid meil siiski rahulikud ja arusaajad :)

Alles ma siin

hõiskasin, et tõeline puhkus on käimas. Viimased neli päeva olen tööpostil viibinud. Jah, mina käin nüüd tööl. Ei lõika seekord nahast põrsaid, samuti ei topi ma ämblikke täis. Olen hoopis klienditeenindaja Jaagumäel. Lapsed on valvelasteaias minu tööpäevadel ja vabadel päevadel oleme koos kodus. Täna likvideerin kaost, mis tekkis minu äraolekul. On teine päris korralik.

Lapsed said Kristiina käest guaššvärvid. Galerii on juba üpris muljetavaldav, Gabriel riputas pildid pööningule pesunööride külge.
Värvidega kaasneb aga asjaolu, et Kirke on ülepeakaela värviline, poisid suudavad puhtana püsida. Õnneks on välja mõeldud soe vesi ja seep, mis murjamist taas Kirke teevad :)

Tegemised

Tõeline puhkus!
Lapsed on rahulikud, jooksevad õues, mängivad veega, liivaga, mina tegelen haljastuse ja peenardega, magame hommikuti kaua.. ja muidugi palju pannkooke :) Issi peab meil küll tööl käima, aga mina ja lapsed naudime suve täiel rinnal :)

Meil oli kaks lõkkeplatsi, kus põletasime oksi, puuprahti ja muud sellist. Otsustasin ükspäev, et piisab ka ühest platsist. Ja tegin teisest lillepeenra. Mul kulus umbes 3 tundi, et plats koristada ja sain 2 autokastitäit põlemisjääke (söesegune muld enamjaolt). Enamus aega läks kühveldamisele.
Selline siis lõkkeplatsi imeline muutumine:

Metsas käisime paar päeva tagasi. Mõtlesime, et läheme vaatame, kas mustikaid ja kukeseeni on juba. On küll. Päris palju mustikaid leidsime. Kukeseeni ka. Enamuse mustikatest sõime muidugi ära, Kirkega korjasime mõned ka kaussi. Eksisime korra ära ka, aga nagu näha, oleme elusalt ja tervelt tagasi :)
Minu metsalised:

Lõpupäev

Nüüd on mind ka kooli nimekirjast välja arvatud. Asjale sai ametlik punkt pandud. Oli ühtlasi rõõmus ja natuke kurb päev. Väike pildiseeria:

Pinginaaber ja naabrineti Signega:

Ja kursuse juhendaja Mehisega sai pilti tehtud:

Loomulikult ka ühispilt:

Vasakul ääres ka õpetaja Hillar ja õpetaja Tiina-Mai. Nii palju meid siis sel aastal lõpetaski, üks kursusevend on puudu pildilt, tema reisib hetkel mööda Euroopat.
Voh. Eks näis, mis sügisel saab, kas jätkan kooliteed või mitte.
Vaatame, mis elu mulle põnevat toob suvel :)

Kui majapidamises pole köögikombaini

kuid maasika-piimakokteili ometi tahad, siis pole muud, kui käepäraste vahendite abil see kokteil valmis meisterdada.
Vaja läheb maasikaid, piima, suhkrut ja kaanega purki. Purgi suurus pole oluline, sest valmistada saab seda kokteili nii palju, kui parasjagu soovi on. Kasvõi mitu korda järjest. Moos tee eelnevalt valmis (sest purgis on seda vististi üsna tülikas teha), vala purki ja piim takkajärgi. Sulge kaas ja raputa purki. Raputamise aeg on samuti valmistaja enda valida. Mina raputasin mõne minuti, et natukene vahtu tekiks. Tulemus sai järgmine:

Lastele meeldis ja mulle ka :)

Jaanipäev

Seekordne jaanipäev möödus kartulipõllul ja saunas. Ilm oli fantastiline: päike sillerdas, ilm oli kuum. Üsna tavatu jaanipäeva kohta.
Kartulipõllul olime seetõttu, et mardikad vallutavad meie kartuleid. Naabrimees ütles, et mõned satikad ikka on. Läksime siis neid mõndasid ära korjama. 4 tundi hiljem tulime koju, seljad punased ja kanged, jalalihased valusad kükitamisest. Täna teeb särk seljas haiget ja magamine oli üsna raskendatud.

Täna, jaanimeeleolus, niitsin muru ja leidsin vot sellise asja:

Tegemist on eeldatavasti toonekure munaga, mis on pesast välja heidetud või kukkunud, lebas ta pesa all rohus. Imestama pani asjaolu, et muna oli terve. Toonekure pesa asub ju üsna kõrgel, hinnanguliselt 10 meetri kõrgusel. Jätsin selle muna muru sisse, ei oskagi midagi peale hakata. Tagasi panema vist nagu ei lähe?..

Läbi ta saigi..

Kaks aastat on möödunud justkui märkamatult. Kaks aastat koolis tarkuse ammutamist. Täna oli mul viimane lõpueksam, mille ma väga edukalt sooritasin. Nädala pärast on lõpupidu ja saan oma tarkust tõestava paberi.
Praegu aga maadlen oma peavaluga, mille arvatavasti suur pingelangus esile kutsus.
Täitsa imelik on olla. Ükski koolitöö ega tähtaeg ei pressi peale ja arvuti taha istun justkui vanast harjumusest, pole ju siia õigupoolest asjagi nüüd.
Eks ma katsun ikka meie tegemisi kirja panna, mu põnnid poetavad pärleid jätkuvalt päevast päeva. Eile tormas väga ärritatud Matu tuppa ja ütles: "Abielu ei ole minu jaoks!". Ju siis neil Kirkega jälle tüli majas. Täna aga sõitsime mööda remondis olevat Kreutzwaldi tänavat ning nägime üht teetöö masinat keset teed ukerdamas ja ummikut tekitamas. Kirke uuris, et miks see masin siin olema peab, vastasin siis, et tänaval tehakse remonti. Preili seepeale väga dramaatiliselt: "Oh, kui väsinud ma sellest teeremondist olen.."
Tädikohuseid täidan väga korralikult. Kristoferiga saan mõnusasti aega veedetud, tal on siiralt hea meel mind alati näha. Ja ma olen peaaegu kindel, et minult on ta õppinud nina kirtsutamise ja notsuhääle tegemise, sest need kaks asja ajavad teda alati naerma ning põnn üritab mind ka matkida.
Nüüd aga ootavad mind kibekiired ajad aias, sest mu peenrad lausa ägisevad umbrohus ja muru ei saa varsti enam muruks nimetada, pigem heinamaaks. Kuigi, esimesed redised olen juba salatiks teinud, nii et päris lootusetu aednik ma ikka pole. :)

Neljalapseline

Pärast eksamit (mis vist päris hästi läks), olin lapsehoidja Kristiinal. Olime algul lastega toas, sain isegi pool tundi pikutada, kui Kristofer magas ja minu põnnid telekat vaatasid. Siis aga paistis pilvede vahelt päike ja otsustasime randa minna. Sõitsin autoga linna ja parkisin auto Vabaduse platsile. Kraamisin autost lapsed ja vankri ja beebikoti kaasa ning seadsime sammud Tamula poole. Mina, kolm last ümber minu siblimas, neljas vankris. Pole vist vaja mainidagi, et püüdsime tähelepanu.
Pärast mitut mini-infarkti, mille põhjustas Mattias oma ettevaatamatu tormamisega, jõudsime siiski õnnelikult randa. Kristofer, kes polnud magama jäänud, väljendas vankris oma pahameelt, niisiis pistsin temagi varbaidpidi liiva sisse. Põnnil jäi ehmatusest korraks hing kinni, siis aga elavnes ja hakkas liiva sees varbaid sirutama ja krõnksutama. Varsti ta juba jorises heameelest. Istusime Kristoferiga pingile, rannas sagis üsna palju inimesi, nii et tal oli jälgimisobjekte küllaga. Minu põnnid aga turnisid atraktsioonide otsas, kisasid ja kiljusid, lõid vahepeal põlve ära ja käisid minu juures, et ma peale puhuksin. Inimesed vaatasid üsna segaduses pilkudega ning arvatavasti üritasid aru saada, mitu neist päriselt minu omad on.
Kui mu lapsed olid kõik atraktsioonid minu korda läbi käinud ja Mattiasel ihuhädad kimbutama hakkasid, hakkasime kesklinna poole tagasi astuma. Nüüd tormasid kõik kolm justkui pöörased mu ees ja ümber. Oli ikka tükk tegu, et nendega tervelt auto juurde tagasi jõudsin. Üks naine, kes mulle vastu jalutas, vaatas mind kaastundliku näoga ja naeratas ebalevalt, justkui mulle mõttes jõudu soovides. Ütlen ausalt, pole lihtne nelja lapsega linnas jalutada, kui üks on 6-kuune ja ülejäänud käituvad nagu 2-aastased. Nad panid mind seekord tõsiselt proovile.
Siit järeldus: tuleb lastega rohkem linnas jalutamas käia. Nad on ju harjunud maal jooksma pea seljas.

Praktika kaitsmine

on edukalt sooritatud, sain hindeks 5. Homme on finantsjuhtimise eksam, mis mind pabistama ajab.. Olen küll enam-vähem valmistunud, aga iial ei või teada.
Järgmisel nädalal on veel juhtimise eksam ja lõpueksam ja siis ongi otsas mu koolikohustused selleks aastaks vähemalt.

Vahepeal on aga maasikate aeg kätte jõudnud. Sain ka oma peenralt päris oma esimese maasika:

Sel aastal veel suurt saaki ei saa, aga lastel suu magusaks ikka :)

Huh.. puh..

Oeh ja ah.. Käes on taas mu "lemmikaeg"- sessiaeg. Olen aheldatud oma arvuti külge, kirjutan lehekülgede viisi tarka teksti päevas, sukeldun erialakirjandusse, milleks on "Juhtimise alused", "Ärirahandus", "Ettevõtlikkusest ettevõtluseni" ja muu taoline.
Kuna lapsed on suvepuhkusel, siis tuleb mul aeg-ajalt tohterdada ka katkisi põlvi ja täita kastekannu, et põnnid saaksid januseid lilli, maasikaid ja koera kasta.
Parim sõber on minul praegu kohv ja lastel jäätis. Nad on muidugi superõnnelikud selle üle, et päevas mitu korda jäätist saavad, kuidagi tuleb ju kompenseerida seda, et ujuma minekuks emmel aega ei jätku.
Kirjatööd saavad loodetavasti selle nädalaga ühele poole, siis jääbki ainult õppimise rõõm.
Hommikuti olen ma umbes selline:

Lastehoius käis fotograaf

Ja tegi mu marakrattidest vahvaid pilte:

Mulle tundub, et

viimasel ajal ei jõuagi kirjutama sagedamini, kui ainult kord nädalas. Kohutavalt palju on kogu aeg teha ja aega on ebaõiglaselt vähe. Aiatööd said korraks seljataha, see tähendab, et köögivili ja kartul sai aeda maha pandud, samuti maasikad istutatud. Eile läksingi aeda, et panen kartuli maha. Kirke tuli minuga, vaatas tükk aega ja küsis siis, et "Emme, miks sa kartulid ära peidad?". Selgitasin siis, et ei peida, vaid panen kasvama mulla sisse. Siis tahtis ta ise ka kartuleid peita. Nii me siis peitsime, kord mina, kord tema. Mina tegin augud ette, Kirke pistis kartulid mulda.
Väljas tegemistest veel niipalju, et kaevasin omale lillepeenra gladioolide tarbeks. Tassisin turbahunnikust mulda, kivihunnikust kive ja tulemus sai selline:

Veel ootavad istutamist elulõng, iirised, floksid ja üks "kapsas", nagu mu ämm tavatseb seda taime kutsuda. On sihuke imelik taim, ajab lehed hästi laiali, vaatan veel, kuhu ma ta pistan. Olen sel aastal selle taimenduse omale südameasjaks võtnud. Esimest korda istutan maja ümber lilli, erinevaid taimi. Ausalt öeldes, mulle täitsa meeldib. :)
Aga selle nädala parim uudis on, et meil kaevati veetrass ära! Toru on nüüd maa sees, vaja veel ühendused osta ja siis on meil vesi majas! Uskumatu lausa! Mul on väga väga hea meel :) Eriline tänu Toomasele, kelle abiga asi teoks sai.

Niisiis, varsti-varsti saan kraanivee omale :)

Raport viimase nädala kohta

1. Matu sai ratta kätte
2. Kartul sai maha pandud
3. Isa sünnipäev ära peetud
4. Aarise ja Age sünnipäevad peetud
5. Järvamaal käidud

See kõik toimus 4 päeva sees. Matu ratas tegelikult sai juba ammu broneeritud ja ostetud, aga selle kohaletoimetamine Tallinnast Võrru oli ikka paras tegemine. Ratas käis kolme inimese käest läbi, enne kui ta meile jõudis, aga siin ta nüüd on ja selline näeb välja õnnelik rattaomanik:

Laupäevaks oli meil plaanitud kartulipanek. Plaan sai ka teostatud. Kolm tundi olime põllul, Anne ja mina masina peal. Päike oli ikka erakordselt ere ja sain oma selleaastase esimese päikesepai:

Algul ei saanud arugi, et nii korralikult päikest sain, õhtul hakkas selg kuumetama, õnneks valus pole. Praeguseks olen juba pruun, mitte enam punane. :)

Issil oli siis sünnipäev. Ta sai 63. Pere oli kohal ja tore oli olla. Maja sai rahvast täis, siblimist ja sagimist jätkus igale poole. Pillel on aga palju multikaid, nii et enamasti avanes tuppa kiigates selline vaatepilt:

Noh, tegelikult, ega Kristofer kogu aeg ei söönud, tema oli ikka peo hing, pidevalt suurte seltskonnas, tähelepanu keskpunktis, magamisekski ei jätkunud aega.
Paps jäi üritusega rahule, talle meeldib, kui lapsed kodus. Me käime seal kogu kambaga umbes kuus korra, nii et ta ei jõua meist ära väsida :)

Ja siis veel pühapäev. Aarisel ja Agel on samal kuupäeval sünnipäev. Otsustasime et käime korra Kahalas ära. Mis see siis ära pole, onju? Startisime kell 11 ja koju jõudsime umbes 21 ajal. Oh, kui palav võib ikka autosõit olla. Minnes paistis päike, tulles sähvis äike. Võrumaale tagasi jõudes avastasime, et siin pole üldse sadanud, maantee puhta kuiv.
Paarkümmend kilomeetrit enne kodu tuli Kirkel kange pissihäda. Peatasime auto ja tormasime võssa. Kükitasime seal ja siis sõnas Kirke: "Ma tegin nalja, emme!"

Turist Gabriel:

Esimene äike

Õhtul läks taevas ja kogu maailm äkki väga lillaks. Niitsin veel kähku muru nii kuis jaksasin, et enne vihma enam-vähem omadega ühele poole jõuaks. Vihm aga mõjus murule nii hästi, et mul on tahtmine täna uuesti niitma minna. Õu sai puhtaks pestud äikese poolt, kõik on nüüd heleroheline ja väga särav. Õhk on ka puhas ja värske. Toomingad õitsevad, naabrimees ütles, et kui toomingas õitseb, on kartulipanekuks aeg küps. Nädalavahetusel siis kartulipanek plaanis.

Tõime lastele "paadi" tiigi peale. Nüüd on meil parvepoisid:

Reegel on, et paadiga tohib sõita ainult siis, kui emme või issi kodus on. Täna sõidutas poja oma klassiõdesid  ka, väga rahulolev ilme näol.

Samal ajal, kui poisid paadiga sõidavad, huvitub Kirke ikka teistsugustest asjadest ja olenditest. Näiteks meeldivad preilile hirmsat moodi teod. Ta võib tundide viisi jälgida, kuidas tigu edasi liigub, aeg-ajalt tigu kätte võttes ja sealjuures imestades, et "oi kui kiiresti talle sarved tagasi kasvavad".
Mingil hetkel toast õue astudes märkasin, et Kirke lükkab tasakesi ratast edasi. Lähemale jõudes avanes selline vaatepilt:

Antud teole pani Kirke nimeks Mati.

Väljas puha suvi ju!

Asfalt sulab, päike paistab otse silmamulku, seelikud on äkki väga lühikeseks jäänud- selge, suvi on kätte jõudnud! :) Vähemalt ajutiselt, nii ilmatargad väidavad. Väga ootamatult läks väga soojaks. Kohe nii äkitsi, et homme on plaanis esimene muruniitmine teha.
Ostsin seemned ära, nädalavahetusel tahtsime aiamaa ära kultiveerida, aga mullafreesi ei ole Võrust võimalik rentida. Küll on katki ja jupid alles teel või siis on alles tellimisel. Mõnes rendikohas tulevad freesid alles järgmisel nädalal. Põlvas ka on välja renditud kuni teisipäevani kõik. Hakka või käsitsi kaevama. Ootame siiski uue nädalani. Ehk saab asja.
Sain täna Madisega ka kontakti! Tal seal kaugel maal kenasti siiani kõik. Nägu ja käed on juba pruuniks põlenud. Praegu on veel kohanemise aeg. Kliima on juba selline, mis harjumist nõuab. Vilus on termomeeter 35 kraadi, ei julge mõeldagi, mis tunne lauspäikese käes olla on. Meil siin on 27 kraadi ja juba ei jaksa olla kuidagi. Aga endiselt julgen väita, et iga kell eelistan 27 plusskraadi 27 miinuskraadile.

Miskit põnevat

Leidsin enda jaoks huvitavat lugemist. Numeroloogia on üks asi millesse ma olen uskuma hakanud. Numbrid ju ei valeta. Siinkohal jagan aadressi ka Sulle, armas lugeja:

http://www.telegram.ee/vaimsus/elutee-number-mida-see-sinu-ja-su-elu-kohta-raagib

Ise olen number 2. Võib öelda, et päris õige jutt, just selline ma kipun olema, oma roosas unistustemaailmas, reaalsusega ja enda sisemise rahuga kimpus. Aga seda, et minust head juhti ei saa, teadsin ma juba varem.

Kena kevade

on lõpuks kätte jõudnud. Kõik rohetab, kasvab, lendab, säutsub, krooksub. Kuidagi ei malda toas istuda. Aga mõned kirjatükid on veel tarvis valmis meisterdada.
Eelmine nädal oli täitsa tegus ja möödus lausa märkamatult. Madise äramineku puhul oli istumine Kristiina vanemate juures, esimene grill sai tehtud; ämm sai aasta vanemaks, selle puhul olime siis niiöelda teise perega koos ja teine grill ka tehtud.
Reedel käisime Gabrieliga Tartus. Ta võitis üleriigilisel autojoonistuste võistlusel koha 10 parima seas oma vanuseklassis. Vanemuises oli autasustamine ja lodjaga käisime sõitmas. Väga kift oli.
Sellise masina joonistas poja:

Võistluse teemaks oli "Eriotstarbelised autod". Ilmselge mõjutus onult. :)
Lodjasõit:

Vahepeal on meie suve-elanikud jälle kohad sisse võtnud. Kurepaar on taaskord pesas ja täna jõudsid ka pääsud koju tagasi. Eelmisel aastal olid kurgedel ka kaasüürilised- väiksed kärarikkad linnud olid oma pesa teinud kurepesa külge. Vahel tundus küll, et kurgedel on väga villand oma lärmakatest naabritest, kuidagi tüdinud ilmetega olid nad, kui pisikesed säutsujad käratsesid. Praegu plagistavad kured esialgu kahekesi oma kodus nokkasid.
Ja siis veel selle kevade suurim uudis: Matu õppis abiratasteta sõitma!
Eile avastasin, et vanal rattakesel on abikad üsna laiali vajunud ning et poiss sõidab põhimõtteliselt abiratasteta juba. Tasakaal täitsa olemas. Täna siis võtsime pidulikult abirattad täitsa küljest ja panime nad kasti paremaid aegu ootama. Mattias tegi oma esimesed ringid ja ütles rahulolevalt, et See ratas meeldib talle ikka palju rohkem! Ainult et võiks punast värvi olla, nagu Melanil. Nüüd tulebki Matule uus ratas muretseda, suure poisi mõõtu ikka.

Neil hetkedeil

lendab mu vennaraasu missioonile Afganistani. Siiani ma nagu ei mõelnud selle peale eriti, kuigi teadsin juba tükk aega minekust. Täna aga on hinges raskus, väike mure tema pärast. Katsun küll mõelda, et ta läheb reisile lihtsalt, oma roosas maailmas ma ei tahagi teisiti mõelda. Tean ka, et ema vaatab ta järele. Kindlasti vaatab. Loodan, et kõik läheb hästi ja jõulude ajal on kogu pere taas koos!

Talgud

Pikakannul olid eile talgud. Tegime küttepuid. Kait arvas, et umbes 50 rummi sai puid kuuri. Täna olen igatahes justkui teerulli alt läbi käinud. Puud olid märjad, suured ja hirmus rasked.
Meil oli kolm halumasinat, lisaks lõhkus Peedu vahepeal käsitsi, sest naised jõudsid lõhutud halud kibekiirelt kuuri kanda, nii et lausa järjekord tekkis halumasinate juurde. Vahepeal hakkas ka vihma sabistama, kuid tööindu see ei vähendanud. Töö sai tehtud, pärast ka tekkinud praht koristatud. Võib julgelt öelda, et töö oli kiire ja korralik :)

Praktikal sujub kõik hästi, töötajad on mind omaks võtnud, olen ilusti sisse elanud. On juba mõned mõtted tekkinud ka lõputöö jaoks. Nimelt peame lõputöös tooma välja ettevõtte probleemid ja välja pakkuma ka lahendusi. Saan päris palju siseinfot ja mõtted järjest kogunevad.
Lisaks mõtetele kogunevad ka tegemata koolitööd. Hillari tundides ma pole juba kaks nädalat käinud, asju on ikka omajagu kuhjunud. Õhtuti vaikselt nokitsen.

Kodus on asjad niikaugel, et pool õue on puhas, pool on veel vaja rehaga üle käia. Võtsime haabasid, pajusid ja mingeid poolkahtlaseid meie jaoks tundmatuid puid (võimalik, et saared või remmelgad) maha. Jätame kasvama kased, vahtrad ja kuused. Teisel pool maja ootavad veel vanad viljapuud, ploomid ja kreegid. Kardan, et enamuse võtame kõik maha, nad juba ammu metsikud, saaki enam ei kanna. Sel aastal me veel noori viljapuid ei istuta, teeme enne platsi puhtaks. Järgmisel aastal peame aiakujunduse plaane.

Ja veel, mul on omad isiklikud märtsikellukesed :)

Käisime eile jooksmas

Täitsa uskumatu, eksole? Aaris helistas, et pange sportlikult riidesse, lähme sörgime veidi. Ega siis midagi, panin ennast ja lapsed valmis. Auto sõitis ette ja läksime. Tee peal tuli välja, et läheme teatejooksu jooksma. Valla kergliiklustee avamise puhul korraldati jooks. Olime Karini meeskonnas. Tule taevas appi, mõtlesin endamisi. Pean häbenedes tunnistama, et jooksin viimati mingit distantsi vist keskkoolis. Minule oli jäetud 500 meetrine lõik. Mõtlesin, et okei, alustan vaikselt, hingan nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, võtan asja rahulikult ja kõik on korras. No kus sa sellega siis! Alguses juba pistsin punuma, mis jaksasin, hingata püüdsin küll õigesti, aga lõpuks ikka hingeldasin nagu oleksin just maratonilt tulnud. Pärast jooksu olid jalad justkui süldist, sõna ei kuulanud. Lisaks köhisin eile terve õhtu, sest ahmisin arutult külma õhku ju sisse. Kohutav.
Kõige kehvemini meil siiski ei läinud, 7 meeskonda oli, jäime 5ndaks. Arenguruumi on küllaga.
Luban, et õpin korralikult jooksma. Niimoodi, et pärast 500 meetrit hing ikka sisse jääks.

Salakaval kevad

See kurguvalu ikka ei andnud järele. Kahtlustasin juba, et mul on angiin. Õnneks asi siiski nii kaugele ei arenenud, õigel ajal sain arstile. Täna siis. Öeldi küll, et kui oleks paar päeva oodanud, siis oleks angiiniks läinud küll mu kurguvalu. Praegu sain rohud peale, loodan, et asi saab kähku korda.
Tõvest hoolimata toimetame perega õhtuti õues. Riisume, koristame. Avastasin, et mul maja ees kasvavad lumikellukesed. Lumi sulas pealt ära ja kohe pistsid pisikesed rohelised nupud pea mullast välja.

Kirke on mul taimehuviline, käib nüüd iga päev vaatamas, kuidas lilled kasvavad. Peangi hakkama lilli istutama, saab majaümbrust veidi rõõmsamaks. K-Rautas tuleb nüüd iga päev lilli müügile, ühed ilusamad, kui teised. Lausa kahju oli täna võõrasemasid ostmata jätta. Aga kuna mul pole veel kindel, kuhu peenrad tulevad, siis ei tõtta ma esialgu veel taimi soetama. Aega on selle kiire asjaga :)

Esimene praktikanädal

on möödas. Ma pole juba tükk aega olnud nii väsinud, kui täna.
Esiteks see praktika. Eelmisel aastal olin ma kontorirott, istusin arvuti taga, maadlesin numbrite ja kontoritarkvaraga. No sel aastal ma teen hoopis teistsugust asja, kuigi olen samas ettevõttes. Olen enamjaolt laos ja saali peal. Võtan kaupa vastu, jagan laiali, täiendame riiuleid, mis tähendab redeli otsas ronimist. Veel otsin valesid hindasid käsiskänneriga, vahetan hinnasildid välja. Muu hulgas jagan klientidele infot, kui oskan. Õhtuti olen ikka täitsa väsinud, reede õhtul vajusin voodisse, nagu kott. Pole ikka füüsilise tööga harjunud. Aga põnev on vähemalt.

Eile käisime külas. Agel ja Aivol. Sõit oli pikk, aga mul on hea meel, et saime kodust välja. Age käib ka koolis, nii et ühiseid jututeemasid muudkui lisandub :)
Panime tütretirtsud ritta, avastasin just et Ketren ja Kirke on ühtemoodi triibulised :)

Koju jõudsime natuke pärast 11-t õhtul.
Hommikul ärkasin kurguvaluga, ju siis eile sain külma, kui märja peaga õues lippasin. Praegu on terve kere hell ja valus, pea on paks otsas. Joon aga teed ja loodan, et homme on juba kergem olla.

Majale panime eelmise nädala lõpus uue ukse ette. No mitte täitsa uue, kasutatud, aga maja jaoks uue ukse. Vana uks oli vist maja ehitamisest saadik vahetamata. Jätsin ta alles, on mõned ideed, kuidas teda sisustuses kasutada loodan. Vana hõngu tahame ikka säilitada ja uute elementidega siduda.
Selline on siis uus uks:

Auk on seal lingi juures sellepärast, et seal oli varem koodilukk, aga me ei tahtnud seda oma uksele jätta. Niisiis on seal hetkel mulk.

Lihtsalt

see on üks väga eriline lugu. 

Vahel mõtlen, et

miks mind pole topelt? Saaksin asjad kõik tehtud. Praegu jääb päevast väheks, näpistan oma uneajast kogu aeg juurde, nii et unevõlg on juba päris korralik tekkinud.
Täna oli viimane ametlik koolipäev, järgmisel nädalal algab praktika. Kooliasjadega on peaaegu ühel pool. Finantsanalüüs on veel vaja ära lõpetada ja siis on kõik.
Kaks eksamit, praktika aruanne ja juhtimise iseseisev töö lahutavad mind veel kooli lõpust.

Vahepeal olid munapühad, värvisime ka. Õigemini küll, keetsin munad värviliseks sibulakoortega, otsest värvimist ei olnud. Sellised nad said:

Laupäeval võtsin munad kaasa ja läksime vanaema poole. Haanjasse. Meil on nii, et kõik sünnipäevad on alati järjest, siis sel aastal pidasime korraga minu, vanaema, Kirke ja Gerda sünnipäevad koos ära. Kaia oli ka Tallinnast kohal ja Liina oma põnnidega. Meie pere ka, väga lahe oli. Me polnud vist juba aasta jagu üksteist näinud, viimane aeg oli kokku saada.

Nagu juba mainisin, siis minul ja Kirkel olid ka tähtpäevad. Mu printsess sai juba 4-aastaseks. Vaevasime oma päid, et mida küll talle kinkida. Lahendus tuli iseenesest.
Olin juba tükk aega mõelnud, et peaks endale käekella soetama. Saingi selle, Signe kinkis mulle käekella. Koju jõudes nägi Kirke kella ja ta silmad lõid särama: "Oi, kui ilus, nii lahe, ma tahan ka kella!"
Oligi asi otsustatud, ostsime temale ka kella. Kui talle sünnipäeval lasteaeda järele läinud, rippus ta mul käe otsas, vaatas ikka mu kella ja ohkas (siis ei olnud ta veel oma kingitust kätte saanud). Kodus tegi paki lahti ja oh seda rõõmu! Ma pole vist kunagi näinud, et üks laps on kingitusega rohkem rahul, kui mu Kirke. :)
Sellised me siis oleme, aasta jagu vanemad ja targemad jälle:

Eile käisime õppereisil pealinnas. Külastasime TNT-d, ETK logistikakeskust ja Rõõmu Kaubamaja Keilas. Start oli kell 4 hommikul, nii et äratus helises juba enne kolme. Terve päev paistis ilusasti päike, saime palju jalutada, uurida, küsimusi esitada ja Rõõmu Kaubamajas oli meile rootsi laud kaetud. Põnev reis oli, nägime logistika ja kaubanduse köögipoolt, millega igapäevaselt kokku ei puutu.
Tagasiteel läks bussil õhkpadi katki. Veidike enne Põltsamaad. Noh, see tähendab, et saime korralikult loksuda.
Võrru tagasi jõudsime poole 8 ajal, koju sain enne üheksat veidi. Magama läksin veidi enne südaööd, sest tegin oma finantsanalüüsi, konstrueerisin suhtarve. Hommikul ärkasin kell 6, sest Gabrielil on täna klassiõhtu ja pidin küpsiseid sinna küpsetama.
Oh jah..
Homme läheb Gabriel noorkotkaste laagrisse, ülejäänud pere aga Pille juubelile Obinitsa. Saad nüüd aru, miks on teist mind vaja?

Veendusin taaskord

et vanakooli ravitsemisest on ikka kasu. Küüslaugu söömine on mu nohuga peaaegu üks-null teinud. Kolm päeva tagasi suutsin tunni ajaga paki taskurätte täis nuusata, siis täna pole veel ühe pakiga poole pealegi jõudnud :) Kursaõde soovitas küüslaugu mahla ninna tilgutada, kuid sellest ma loobusin, sest suur nohu on nina seestpoolt juba väga õrnaks teinud ja kunagi sai proovitud küüslauguküüne ninna toppimist. Noh, ütleme nii, et pisarad ka jooksid, nii valus oli. Ma ei taha teada, mis valu siis veel tuleb, kui puhast mahla ninna tilgutada. Muide, kursaõde mainis ka seda, et antud protseduuri tasub wc-s teha, sest lisaks pisaratele pidi ka midagi muud tilkuma hakkama.. Novot.

D oli suutnud ennast kokku võtta ja selle arvestustöö meile valmis teha. Terve töö tegemise aja ta jalutas klassis ringi, nii et spikerdamine oli suhteliselt keeruline. Miks ma spikerdan, küsid? Sest antud õpetaja on selgelt öelnud, et tema ei ole siin koolis õpetamise pärast, vaid see on hea koht lihtsalt ära olemise jaoks. No ja kui niisama istumise eest veel raha ka antakse, seda parem. Point on selles, et talle ei meeldi või ei taha õpetada. Ta loeb lihtsalt oma konspektist meile mõisteid ja selgitusi ette. Minu küsimus on, et kui tema pole aastate jooksul suutnud neid mõisteid selgeks teha omale, miks peaksin mina suutma seda paari kuuga? Taaskord on tema minu blogis. Eks see tähendab, et ta ei anna rahu mulle. Ei annagi. Olen kohutavalt häiritud, et selline õppejõud mind "õpetab".

Lisaks D-le on koolis ikkagi häid elamusi ka. Eile käisid meil külalised Lõuna-Saksamaalt Offenburgi Kaubanduskoolist. Mõned õpilased ja õpetajad. Nad on meie kooli sõpruskool. Sõprussuhted on kestnud juba 10 aastat. Sakslased peatuvad Eestis umbes 4 nädalat, nad külastavad erinevaid ettevõtteid ja sõidavad mööda Eestit ringi, vaatavad vaatamisväärsusi. Nende jaoks on meie kodumaa hetkel eksootika, siin puha talv ju, Lõuna-Saksamaal on praegu juba +16 kraadi.
Mulle kohutavalt meeldib nende õppesüsteem. Kui Saksamaal lähed elukutset omandama, siis paralleelselt kooliskäimisega käid ka juba tööl. Ja töötad alal, mida õpid. Näiteks Feliks õpib turundust ja töötab bürookaupu müüvas ettevõttes, Galina aga õpib automüügi erialal (jah, sellist asja saab kohe eraldi õppida Saksamaal) ja töötab S&G firmas, mis tegeleb Mercedes Benz autode müügiga, ning tal on juba oma isiklik mersu. Galina on 21 aastane. Saksamaal on suhteliselt haruldane, et 27-aastane õpib koolis. Üldjuhul on inimesed selleks elueaks juba ameti omandanud ning ka töötavad oma erialal. Eestis aga tuleb pidevalt ümber õppida või siis töötad absoluutselt teisel erialal, mitte sellel, mida õppisid. Lisaks on praktikale saada ikka väga keeruline, rääkimata tööle saamisest ilma eelneva töökogemuseta. Saksamaal aga oled ettevõttes tavatöötajatega samal pulgal. Ettevõtete juhid on targad, koolist tulnud noore saab ju täpselt oma firma vajaduste järgi välja õpetada. Eestis seda veel ei taibata.
Jah, kultuuride erinevus on ikka tuntav. Aga lubasime, et järgmisel aastal läheme neile Saksamaale külla. Kirjutame projekti ja läheme. Eks näis, mis saab, aga ma tõesti loodan, et see õnnestub meil :)
Ahjaa, siis kui ametlik osa oli läbi, saime tudengitega ka vabamalt suhelda. Muuseas uuris Feliks, et meil pidi siin ööklubi Balance olema, et kuidas seal olukord on. :) Muigasin ja soovitasin kindlasti minna, lisasin veel, et neil on seal kindla peale lööki ;) Välismaa noored kutid on väga minev kaup ju, eriti siin külmas Kagu-Eesti nurgas :D

Siin aga mu uusim muusikaline avastus Katie Melua. Mõnusa häälematerjaliga siiras tütarlaps:

Olengi haige

Kohutav nohu on. Sellist nohu ei mäletagi endal olevat. Aga samas, ma ütlen seda vist iga kord, kui ma haige olen. Pea on paks otsas, nina on paistes, kõrvades kumiseb ja üleüldse on hull väsimus peal. Aga no puhata pole ikka aega ju. Koolis vaja käia, pisikuid levitamas. Tegelikult ma ei käiks koolis, aga õpetaja D-l pole targemat teha kui lolli mängida. Meil pidi olema eile arvestustöö. Noh, valmistusin selleks, läksin kooli. Aga kui klassi astusime, teatas õpetaja, et töö jääb ära. Klassis loomulikult tõusis pahameel, pooled poleks kohale tulnudki, kui oleks teadnud, et töö jääb ära, mina oleks samuti selle poole hulgas olnud. Põhjuseks tõi õpetaja, et tal olevat eelmisel päeval nii palju tunde olnud, et ei jõudnud töid valmis meile. Ometi leppisime kontrolltöö aja nädal aega tagasi kokku! Uskumatu mees, ma ütlen! Kahu, et selliseid õppejõude leidub. Kui ütlesime, et tähtajad kehtivad temale ka, mitte ainult meile, siis irvitas ta meile näkku, ja ma ei liialda praegu.
Tuju oli täitsa rikutud, lisaks pea valutas, kui koju jõudsin.
Täna siis lähen uuele üritusele, loodan, et tal seekord on töö valmis meile. Tänane päev kestab mul kella neljani, tunde on nii palju. Näis, kas ma õhtuks elus olen veel.

Seiklused Passatiga

jätkuvad. Ma ütlen, et see auto ei salli mind. Alati juhtuvad igasugu asjad selle autoga just siis, kui mina temaga sõidan.
Eile hommikul läks esirehv katki. Anne märkas, et rehv on tühjavõitu, mõtlesin, et sõidan linnast tanklast läbi ja pumpan täis, aga ma ei jõudnud nii kaugele. Umbes 10 km enne linna pidin auto kinni pidama. Jäin kooli hiljaks. Õigemini, esimesse tundi ei jõudnud, abi ootamine ja rehvivahetus võtsid päris kaua aega. Jalad hakkasid külmetama auto peal, hoolimata sellest et mootor töötas. Mulle tundub, et sain külma, öösel ärkasin selle peale, et kurk kipitas ja nina oli kinni, mis kinni.

Järgmisel nädalal on lastel vaheaeg. Kõigil kolmel. Ma ei teagi, kuhu ma nad asumisele saadan. Minul ju ei ole vaheaega. Mõtlen veel selle üle. Ehk teen mõnel päeval poppi. Ujumas tahame käia vaheajal ja kelgutamas ka enne veel kui lumi ära läheb.

No ja siis veel see ka, et mul on üks pisike hiir köögis. Selline hästi väike ja puhvis. Muidu ma alati kisan, kui mõnda ootamatut närilist näen, aga sellise nunnu peale ei tõsta isegi mina häält. Asjatab pliidi taga, vahel krabistab, teinekord kõnnib niisama köögi põrandal. Loodan, et ta suureks ei kasva, et ta ongi mini-hiire tõugu :)

Kaks poissi

mõlemad 5-aastased, ajavad lasteaia koridoris juttu. Aitasin parajasti lastel jalanõusid jalast võtta.
Markus: Kuule, kas sa ise ei oska endal saapaid jalast võtta?
Mattias: Muidugi oskan! Aga ma praegu küll ei taha.
Markus: Aga tead, et kui sa ülikooli lähed, siis ei aita mitte keegi sul saapaid jalast võtta!

Muigasin selle teema peale omaette. Näed siis, lasteaialastel juba ülikoolimõtted ja -mured.
Gabriel saab mul täna noorkotkaks. Eile õppis vannet. Terve õhtu korrutas, kuidagi ei tahtnud meelde jääda. Seletasime talle üksipulgi lahti selle vande, et ta aru ka saaks, mida ta üldse õppima peab. Siis nagu hakkas paremini meelde jääma. Olen ikka seda meelt, et kui asjast aru saad, siis on lihtsam õppida.
Hommikul tuli ta üles ja vanne oli peaaegu peas. Poja oli isegi natuke imestunud, õhtul oli ju täitsa sassis kõik.  Seletasin siis, et nii juhtubki, öösel aju kinnitab õhtul õpitu.
Ootan ise ka huviga, et mida nad korraldama hakkavad. Gabriel on ju mul looduslaps, jalutab mööda metsi ja tassib käbisid, tõrusid ja oksi-lehti koju pidevalt. Ükspäev uuris ta, et mis ma arvan sellest, kui ta hakkaks sipelgaid pidama. Iseenesest ju päris huvitav oleks vaadelda, kuidas sipelgad toimetavad ja pesa ehitavad, aga siiski jäin arvamusele, et sipelgatel on ikkagi vabas looduses parem elada. Pärast mõningast mõtlemist jõudis ta ise ka sellele järeldusele, et ega ei ole hea vangistuses olla, lisaks on meil ju niikuinii metsas suur suur siplegapesa juba olemas.

Väljas on võrratu!

Väga külm, aga väga ilus ilm on. Oksad on kaetud justkui kristallidega, need kristallid langevad aeglaselt maha ja kui seda vaatemängu vastu valgust vaadata on oht, et külmud ära.. Niivõrd lummav vaatepilt, et kaotad ajataju. Läksin ainult korraks puid tooma, kui tuppa tagasi jõudsin, avastasin, et olin oma tund aega juba õues olnud.
Gabriel ka toas ei püsi, käib oma sõbrannadega suusatamas. Ta meil siin külas pea ainuke poiss. Oma vanuserühmas vähemalt. Eile jõudis alles pool 8 õhtul koju, nad olevat peitust mänginud ja hämaras on see ju kordades põnevam, kui päevavalges :)

Pisemaid ma täna õue ei lase, nad põrgulised ei ütle ka, kui külm hakkab. Kirke tuli eile tuppa ja siis teatas, et tal käed ja jalad külmetasid juba tükk aega, aga mängida oli vaja ju. Jootsin siis tassitäie kuuma teed ja söötsin sooja suppi sisse ning mässisin külmunud piiga sooja pleedi sisse. Vast ei külmetanud ikka ära teda.
Praegu mängivad mudelautodega, Kirke on see domineerivam pool, sest kõik pisemad autod on titad, punased ja oranžid on emmed või õed, ülejäänud on issid ja onud.

Kirjutan finantsanalüüsi ja taustaks kõlab:

Minu isiklik Rüütel

Mul on olemas üks Rüütel, kes mind ootamatutest olukordadest ikka välja aidanud on. Selleks rüütliks on Aarise tööandja, Tarmo. No ikka juhtub, et naisterahvas jääb autoga hange kinni või saab masinal ootamatult küte otsa, eksole. Kuidagi trehvab nii, et Tarmo on alati käepärast.
Eile juhtuski nii, et mul sai täpselt Kuustemäel (Aarise töökoht) küte otsa. Näidiku järgi oleks ma pidanud saama sõita maale ja veel linna tagasi. Aga juba Kääpal tundsin, et autol jäi jõudu vähemaks, kuid siis ma ei kahtlustanud veel, et küte otsas. 8 km hiljem suri auto mootor välja ja kõik. Helistasin parajasti Aarisele, kui Tarmo sõitis vastu. Pidasin ta kinni, seletasin olukorra ära ja käisime kütet toomas. Ta vist on juba harjunud, et mul igasugu asju juhtub. Tarmo on selline väga rahulik tüüp, räägib vaikselt, kuid kindlameelselt. Ma arvan, et ta on suurepärane isa oma põnnidele. Selline, kes kõik laste jutud alati ära kuulab :)

Eile oli see kurikuulus naistepäev ka ju. Poodides oli võimatu käia, järjekorrad igal pool, lilleletid poe vabadel pindadel. Ise suhtun päris rahulikult sellesse päeva. Et ukse taha meest ei jäta, kui tal lilli kaasas pole. Üldse see lillekinkimise teema on minu jaoks veidi võõras. Eks see tuleb kodust kaasa. Meil isa polnud ka ju teab mis romantik. Vahel tõi emale mõne põllulille ja need kinkimised olidki erilisemad, sest polnud mingit kohustavat tähtpäeva, vaid lihtsalt tahtmine naisele naeratust näole tuua. Ja nii siis minagi olengi õnnelikum, kui mulle täiesti suvalisel päeval karikakraid tuuakse :)

Vaidluste lainel

Nagu eilsest veel vähe, sain ka täna vaielda. Sedakorda siis koolis. Õpetaja D oskab ikka närvi mustaks ajada küll. Eelmisel nädalal oli meil arvestustöö, täna saime need kätte. Hindeid töödel polnud, parandusi samuti mitte. Ta ütles kõigile hinded ja pani need omale kirja. Protseteerisime, et no miks pole töid parandatud, tahaks ju teada, mis valesti läks. Ta ütles, et meil pole selle teadmisega midagi peale hakata ja kõik. Porisesime, mis me porisesime, ta jäi endale kindlaks.
Tund möödus suhteliselt kiiresti. Tunni lõpus küsisin, et kas ma äkki saaksin aine koos juhtidega lõpetada. Ma olen varem juba maininud, et sügisel lähen edasi õppima ja need ained, mis praegu läbimata jäävad, tulevad mul hiljem järgi teha. Hea oleks ju, kui saaksin need ained läbida koos oma klassiga. Enamus õpetajaid on nõus sellega, et ma osalen tundides, nad teevad omale märked minu kohalviibimise kohta, saan ka tööd kaasa teha ja esitada, nii on mul kahe aasta pärast lihtsam. Õpetaja D aga arvas, et mul on vahest targematki teha, kui õppida ja üleüldse ei peaks ma muretsema selle pärast, mis kahe aasta pärast juhtuma hakkab. Täitsa võimatu tegelane. Üritasin küll selgitada, et mul olekski kahe aasta pärast lihtsam, kui ma saaksin praegu ära teha teatud asjad, no aga mida sa ikka seinaga räägid.

Ühesõnaga, ma olen sel nädalal vaidlemise lainel. Tegelikult, ma ju ei vaidle, ma lihtsalt seletan, miks minul õigus on.;)

Mordakniga

Jah, tänapäeva moodne haigus. Elu keeb seal, kõik paisatakse sinna, muuhulgas väga suur protsent mingit jura, mida isegi päriselt ei mõelda. Äsja pidasin maha ühe tulise vaidluse tõelise mehe teemadel.
Nimelt tuli üks naisterahvas lagedale väitega, et tõeline mees kingib oma naisele naistepäevaks tutika mersu. No isver küll! Algul olin sõnatu. Siis aga hakkasin kommenteerima tema väidet. Muuhulgas mainisin, et tõeline naine ei ületähtsusta materiaalseid väärtusi. No siis hakkas tulema.
Tädi hakkas oma kodust ja üksinda lapse kasvatamisest ja pangalaenu maksmisest jahuma. Jeerum küll.
Ja siis kõige lõpuks ütles veel, et tema on eluaeg ainult iseendale lootnud. Aga milleks siis oodata mehelt kingituseks autot, uurisin mina. Siis ta poetas, et tal polegi autot vaja, et olevat olemas juba ning miks ma üleüldse nii suurt draamat teen asjast, mis on tühipaljas pilt ja mõttetud sõnad, mille lõpus naerunägu.
Selle peale ütlesin, et ta on solvanud oma väljaütlemisega kõiki väiksemapalgalisi tõelisi mehi. Asi lõppes sellega, et ta kustutas kogu postituse.
Mida ma öelda tahan selle kõigega? No eks ikka seda, et inimesed võiksid ikka veidikene mõelda, enne kui internetiavarustesse oma lollusi postitavad.

"Emme, kas mul on juba koolihambad?"

"Ei, sul ei ole veel koolihambad."
"Aga kui need piimahambad ära tulevad, kas siis ma saan omale koolihambad?"
"Jah, siis saad."
Väike mõttepaus.
"Aga issil on tööhambad, eks?"

On sünnipäev jälle!

Sedakorda siis Madisel, mu vanemal nooremal vennal. Vanemal nooremal selles mõttes, et ta on mu noorematest vendadest see vanem. :)
Tähtsa sündmuse puhul tegin küpsisetorti. Näe, sellise:

Nime tegin M&M-s kommidega. Kogu protseduur toimus Kirke ja Matu hoolsate pilkude all. Kõiki mu liigutusi kommenteeriti stiilis: kasta ikka korralikult kohvi sisse; näe, siit ei saanud kreemiga kokku; kas see küpsis on ka sama maitsega, mis eelmine; kas nüüd võib kommi võtta; aga nüüd?
Igatahes, valmis ta sai ja söödud ka juba. Lapsed muidugi tahtsid onu Madisele külla minna tordiga, aga ma ei hakanud Paldiskisse sõitma seekord. Sest mul on vaja täna õhtul üks essee valmis kirjutada. Muidu ikka oleks läinud ;)

Angiin

Kirkel diagnoositi niisiis angiin. Ma ei tulnud selle pealegi, et lapsel võiks kurk üldse haige olla. Tal oli ainult palavik ja nina tatine, kordagi ei kaevanud ta kurguvalu. Kui ise angiinis olin, ei suutnud vett ka juua ilma oigamata, Kirke aga sööb-joob normaalselt. Ma isegi ei kahtlustanud.
Arstikabineti ukse taga oodates polnud Kirkel palavikust enam jälgegi, lõpuks ta jooksis juba ringi seal ning pidin talle meelde tuletama, et ta on haige ja peab vagusi püsima. Kui vereproovi läksime andma, istus ta vapralt mu süles ja sirutas näpu ütlematagi tädile, kes oli meeldivalt üllatunud, et mu põnn ülirahulikult asjasse suhtus.
Eile solvus Kirke minu peale ja ütles, et ma olen paha tüdruk. Ma ei lubanud teda õue. Kardan, et on vara veel, alles ta oli mul kõrges palavikus. Nädala algul lubas ilma pehmenemist, eks siis käime tiiru värskes õhus jalutamas.

"Jee, tubli oled, väike roheline loom!"

Sellised hõiked kajavad toas. Väiksed vaatavad dinosauruste multikat "Land Before Time". Väga südamlik multifilmide joonissari. Aga kuna nemad ja ega ma ise ka ausalt öeldes ei tea, mis sorti need dinosaurused seal on (kohati on nad kõik väga sarnased), siis on nad "väikesed rohelised loomad", "roosad loomad", "suured koletised" ja muud sarnased tegelased. Parajasti oligi käimas võitlus suurte koletiste ja väikeste loomade vahel, lapsed elasid väikestele loomadele kaasa.

Meil on gripp. Eelmisel nädalal oli Matu haige, palavikus, nüüd on siis Kirke kord. Pühapäeva pärastlõunal tuli ta õuest ja ütles, et külm hakkas. Võtsin ta siis riidest lahti ja kraadisin, oligi palavik. Öösel läks palavik päris kõrgeks, üle 39. Nüüd on juba kolmas päev, palavik jätkuvalt üritab võimust võtta, ronib 39 peale ikka kohati. Jälgin teda veel täna kodus, kui järele ei anna, siis on homme arstile minek.
Kirke ise on väga teadlik sellest, et ta haige on. Kui keegi teeb kõvemat häält, siis kohe ütleb: "no kas sa ei tea, et ma olen haige". Või siis, kui ma teda kraadima hakkan, siis ütleb väga asjaliku näoga: "mul on palavik."
Oleme liitrite kaupa teed joonud ja vist juba kilode kaupa pannkooke söönud. Parim söök haiguse ajal on pannkoogid, siis on kindel, et süüakse ikka.

Sünnipäevanädal. :)

Sel nädalal on üpris palju sünnipäevi ja siis vahepeale mahub ka sõbrapäev.
Priidul oli 13 veebruaril, Tiina-Mail on täna ja Rainil on homme sünnipäev. Muhedalt õnnestumisi teile! :)

Teisipäeval oli veel ju vastlapäev ka, kukleid sai ikka mehiselt pugitud. No ja siis hernesupp. Olen ikka ise teinud seda vastlapäeval, ei osta poest. Nii ka seekord. Aga seekord juhtus nii, et Aaris jättis selle supi pliidi serva peale terveks päevaks ja kui mina õhtul koju tulin, siis ma loomulikult sõin seda suppi. Aaris ka. Ja umbes kella 2 ajal öösel algas meil võidujooks. Et kes enne vetsu pääseb. Las ma annan veidi nõu: ei tasu enam süüa hernesuppi, kui see on päev aega pliidi serval soojas olnud. Ei ole hea mõte, üldse mitte. Umbes lõunaks saime oma seedimised korda. Karm.

Eile käisin pisikest Kristoferi hoidmas. Krissu käis sünnipäeval ja mul avanes võimalus oma tädikohuseid täita. Võtsin terve pere kaasa, sest kui ma nüüd täitsa aus olen, siis ma natuke ikka pabistasin ka. Pole ma ju beebidega varsti pea 4 aastat kokku puutunud (eriti kahe kuu vanustega), kahtlesin, kas saan päris üksi hakkama. Ja hea, et lapsed kaasas olid, pisipõnnil oli päris huvitav, kui kõik tema ümber sahmerdasid. Kristofer on tubli poisipõnn, olime eile ühel lainel. Mähkme saime ka ilusti vahetatud. Ta puristas ikka korralikult, nii et minu lapsed ümberringi naersid laginal, kui beebi mähet täitis.
Teine kordki olen meeleldi beebivalves.:)

Mina, huligaan.

Jah. Mina olengi huligaan. Liiklushuligaan.
Sain Madise käest auto kasutada. Esiteks muidugi suutsin ta kolm korda välja suretada, kui Meli hoovist välja tagurdasin. Olen ju harjunud diiselautoga, mu asendusauto on aga bensiinimootoriga. Tanklas vaatasin ka mitu korda, kas mul on ikka õige püstol. Sõit on temaga sujuv, väga hea on sõita, mugav. Auto kuuletub ilusti, pidurid on korras. Lausa lust on sõita!
Krissu soovis minuga linnas käia. Käisimegi, kui mul kool lõppes. Terve linn oli politseinikke täis, no iga nurga peal, ausalt. Ja siis, kui Krissu koduni oli umbes 150 meetrit, peatas mind politseinik. Olin ületanud kiirust. Sõitsin 50 alas 63 km/h. Oeh.. No seda need linnas nähtud miljon politseinikku tähendasidki. Kutsuti mind politseiautosse, tehti protokoll. Nõustusin kiirmenetlusega (pool tundi olin politseiautos) ja sain teada, et hoiatust enam pole, määrataksegi trahv kohe. Kuna mul varem rikkumisi polnud (mul on olnud load peaaegu 7 aastat), siis sain 24 eurot trahvi. Minimaalne summa.
Lisaks tekitasin muidugi segadust oma dokumentidega, juhiload on veel vana nimega. Politseionud olid muhedad vanad, viskasid nalja minuga ja värki, aga kui autost välja astusin, ei öelnud neile "nägemist" igatahes.

Valevorts

Jah, Kirkel ei tule ikka sõnad päris korralikult välja veel. Vahetab osad tähed ära ja siis tulevadki sellised sõnad nagu valevorts, karrama (kallama), katsikene (kassikene), artsitädi, üldse kahte ss-i järjest või st-d hääldada on tema jaoks keeruline. Aga ta on mul agar õppima, nii et varsti ei tohiks enam probleemi olla.

Passat ei lähegi enam tööle, üldse. Ei kavatsegi. Justkui tahaks vihjata, et tema aeg on möödas. Muide, iga kord kui me sõitsime autoga ja tuli jutuks uue auto teema, siis võis kindel olla, et ta mingi triki teeb, see auto. Küll hakkasid rehvid tühjaks minema, siis kadusid pidurid, siis läks kesklukk hulluks. Ma olen enam-vähem kindel, et autodel on hing. Kõlab küll hullumeelsena, aga nii on. Ma lõpuks keelasin üldse autovahetuse või veel hullem vanaraua-juttu autos rääkida.
No ja siis veel, et enamus mu autodest on olnud naissoost. Ainult Nissan King Cab ja Nissan Almera olid meessoost. Kõik "nais-autod" jonnisid minuga, aga nii kui keegi meesterahvas lähenes, käivitusid ilma probleemideta. Ühel mu sõbral oli koguni selline auto, kes mind ei sallinud. Nii kui mina sisse istusin, ei läinud ta käima. Kõik. Mina astusin autost välja ja ta töötas probleemideta.
Mõtlen, et soetan omale uuesti Almera, ainult et seekord 4-ukselise. Mootor on küll väike, 1,4 või paremal juhul 1,6 no aga selle-eest on ta ökonoomne.

Ükspäev

paistis päike nii soojalt, linnud karjusid õnnelikult ja veed vulisesid tee peal. Mul said jalad täitsa märjaks. Talvesaabas mul ikka vett ei pea ju. Tuleb vist mingid moekad kummikud sebida, millega sobiks koolis käia.
Koolist niipalju, et meil algasid nüüd uued ained: finantsjuhtimine, juhtimise alused, ärieetika ja jaekaubandus. Ütleme nii, et päris põnev on. Finantsjuhtimine on puhas matemaatika, selles aines tuleb mul teha ühele ettevõttele finantsanalüüs, olen üsna elevil, kuigi ettevõte on valimata veel. Jaekaubanduse aines on plaanis teha õppekäik ühe ettevõtte logistikakeskusesse, et jaekaubanduslikku igapäevast majandamist ka lähemalt vaadelda saaksime. On, mida oodata :)

Olen täna lastega kodus. Koolist on vaba päev, lasteaiakasvataja on haige, niisiis jäid nad mulle täna. Lõunatasime natuke aega tagasi. Matu kiitis mu kokakunsti ja teatas, et temale meeldivad kõik söögid. Armas, et tal selline periood on praegu. Vahepeal ta pirtsutas söögiga ikka korralikult.

Küünal põleb laual, sest puudu on päike, mis pole täna kordagi pilve vahelt piilunud.

Otsustasin täna

seeliku selga panna. Ja nagu ikka, siis sellistel päevadel kohe peab midagi juhtuma.
Esiteks püüdsin pilke. Seelikus mina ja me vana passat on üsna halenaljakas vaatepilt tegelikult. Sellepärast hale, et mul hakkab endast kahju, hahh :D Sõidaks palju parema meelega mingi uuema masinaga ringi.
No igatahes, kooli jõudsin ilusti. Parkisin auto tehnomaja juurde ära, nii nagu ikka, et saaks krokodillidega ligi. Läksin tundi. Oleks võinud pigem kodus passida, ausalt. Mitte midagi tarka me seal ei teinud. Võtsin raamatukogust ühe raamatu selle aine jaoks, peaksingi õigupoolest seda lugema hetkel.
Kui tund läbi, istusin oma autosse. Ja oh imet, ta ei käivitunud. Õnneks oli mul Signe käepärast. Ühendasime krokodillid, aga ei midagi. Auto ei kõssanudki. Starteritki ei andnud. Otsustasin, et sõidan koos Signega peamajja ja kutsun pärast kedagi targemat appi, kui tunnid läbi. Tuligi keegi targem. Meelis tuli ühe suure-suure autoga. Nii suurega, et ma pidin autosse hüppama, kuna mul oli ju seelik seljas ja autol astmelauda polnud. Ma ei saanud jalga tõsta nii kõrgele, et oleks ulatunud autosse, vot nii kõrge auto oli. Meelis oli koos töökaaslasega, kes mu ukerdamise peale muigas. Kaks meest panid mu auto käima ja mainisid, et tal on vist klemmplaat läbi süüteluku juures. Novot.
Õhtul pidasime perega aru ja otsustasime, et on viimane aeg uus masin soetada. Viimase tõuke asjale andis minu diskussioon kursaõdedega, kes uurisid, et kas ma sain ikka auto käima. Vastasin, et ei saanud. Selle peale küsiti, et kas köiega ka tõmbasite? Ajasin selja sirgu ja ütlesin, et ma olen selliste asjade tarbeks liiga vana. Pärast mõtlesin oma sõnade üle. Tõesti, auto sundkäivitamine ei ole enam põnev minu jaoks. Tahaksin lihtsalt, et ma istun autosse, keeran võtit ja sõidan punktist A punkti B ja tagasi, koos vahepeatustega ja ilma krokodillideta. Vanasti tundsin uhkust selle üle, et oskan kapoti alt autot käivitada, nüüd ei sobiks see minu olemusega enam kuidagi.
Eks näis, kekutan siis, kui uus raudratsu olemas :)

Sess läbi

järelsess ka on lõppenud ja homme on taas kooliminek. Eksamid läksid hästi, mõlemad sain 4. Äriplaani kokkuvõtva hinde sain siiski 3. Mu esimene kolm pooleteise aasta jooksul. Keskmine hinne langes küll mõnevõrra, kuid mitte oluliselt, nii et stippi saan edasi ja olen ka kursusel paremuselt teine oma 4,51-ga.
Meil lähevad nüüd juhtidega mõned ained lahku, aga kuna ma otsustasin edasi õppida sügisel, siis hakkan koos juhtidega jaekaubanduse aines käima. Päevad venivad küll pikemaks selle tõttu, aga pole hullu. Õhtud on juba helgemad, avastasin, et koju sõites polegi enam kottpime. Kevad tuleb! Kevadeplika olen ikkagi ju :)

Jama

Eile oli mul majandusarvestuse eksam. Ja ma kardan, et põrusin seal täielikult. Ulme, kui lolle vigu ma tegin, kui tagantjärgi mõtlen. Ma olin päris tige enda peale pärast eksamit. Oeh.. Täna ei taha üldse õppida. Homme on äriplaani eksam. Mott on täitsa maas. :(

Nagu sellest eksamijamast vähe, kadusid mul autol eile pidurid. Vajuta, palju tahad, no ei jää pidama. Lonkasin oma pannikesega siis jälle Priidu juurde. Ülevaatus hakkab lähenema, auto hakkab lagunema. Tuli välja, et tagumisi piduriklotse polnud ollagi. Priit ei jõudnud ära imestada, et kuidas ta siiamaani üldse pidurdanud oli. Ausalt öeldes, ma ei taha varsti enam minnagi teenindusse autoga, Priit alati vaatab mind nii etteheitva pilguga.. (punastan praegu)

Väljas on super ilm. Päike paistab, tuult ei ole ollagi. Mina pean siin passima. Tegelikult ju ei pea siin passima, aga noh.. õppima peaks. Igatahes. Jah.

Horoskoop

Mulle on ikka meeldinud end lõbustada horoskoopide lugemisega. Tavaliselt on nad mul hetk pärast lugemist meelest läinud, aga mõni aeg tagasi leidsin ühe horoskoobi, mis on justkui minu elust maha kirjutatud.
Siin paar katkendit:
"Aasta soosib kõike, mis on seotud õpingute, välismaa ja reisimisega. Kerge on uusi asju teada saada ning neid teadmisi oma töödes edukalt kasutada." Noh, plaan on, et suvel lähen mõneks ajaks taas Soome. Samuti kasutan (või vähemalt üritan kasutada) juba praegu koolist saadud uusi tarkusi töös.
"Su kodune elu meenutab pisiasjade kuhilat, millest selguse saamiseks pead kõik asjad eraldi kätte võtma ja üle vaatama. Kui mõtled oma kodule ja peresuhetele distantsilt, paistab kõik hoopis teisiti kui siis, kui koduuksest sisse astud. Seega on sel aastal vaja saavutada selgus just detailides, luua oma kodus täpselt väljatimmitud süsteem." No kas veel täpsemini saaks üldse kirjeldada mu kodu ja elu-olu? :) :)
"Suhete tasandil esineb nüüd rohkem norimist, väiklast kriitikat, lihtsalt virisemist. Kohati tunned end kui roosas öösärgis tibi, kes peab keset ööd traktorit parandama hakkama." Ma naersin lausa pisarateni, kui seda viimast lauset lugesin. :) Vahel on küll selline tunne jah. Ainult et, mul pole ei traktorit ega roosat öösärki.

Külm

Nii kuramuse külm on, et ma lihtsalt ei või. Pliidi all tuli praksub ja ma olen enamuse ajast pleedi sisse mässituna diivaninurgas papusid kudumas. Jah, lubasin ühed roosad papud kududa, paras aeg selleks praegu. Ja siis pisikesele Kristoferile koon ka sokid :) Pisikesi asju on tore kududa, saab kiiresti valmis ;)

Majandusarvestuse töö tegin ära. Sain küll hindeks 3, aga vähemasti pääsen eksamile. Kolmapäeval siis palun pöidlaid pidada mulle :) Ja reedel ka.

Kirke tervis on juba parem, kõht on korras, ju siis ikka kolm päeva kissellisöömist tuli kasuks lisaks rohule. Nüüd on veel nohu jäänud. Gabriel läheb ka esmaspäeval kooli, on teine juba nädal otsa kodus olnud.

Ja sättisin meie kööginurga hubaseks:

Kunagi tuleb selle tellisseina peale savikrohv, mille kavatsen kohupiimavärviga üle võõbata. Hetkel on aga näha siis eestiaegne käsitsi tehtud tellis, mille üle ma ka uhke olen. Võtsime vana krohvi maha, mõni üksik koht on veel krohvi all, näiteks see nurk seal üleval vasakul. Eeldame, et vanasti ajas pliit hullupööra tahma sisse, sest kogu köögi seinad ja lagi olid mustad. Praegu on siis nunnult roosa mu köök :)

Etnopõrsaste lugu

Vana aasta lõpus sai Kärdi tellimuse. Etnopõrsaste tellimuse. Need on sellised põrsad, millel on nina, saba ja kõrvad etnokangast tehtud. Näha saab neid peatselt veebilehel etno.ee.
Neid me olemegi terve nädal otsa vorpinud, nii et reedel jäin Kärdi juurde ööseks ja tegime kella 2-ni tööd. Valmis nad said meil igatahes. 80 põrsast lõigatud, õmmeldud ja täis topitud.
Siin üks grupipilt:

Minu lemmik on halli värvi põrsas, kellel on saba, kõrvad ja nina punasest kangast tehtud. Ta meenutab Kihnu-Virvet millegipärast :D Vist seetõttu, et Virvel on ju punasetriibuline seelik ja hall kamps seljas.

Koolitööga olen ka päris hõivatud olnud, järgmisel nädalal algab sess, äriplaani ja majandusarvestuse eksamid on tarvis edukalt läbida. Ütleme nii, et unetuid öid ei tule, küll aga õhtud täis materjalide lappamist. Täna käisin just majandusarvestuse kontrolltööd vastamas. No ei kujuta ettegi, kuidas mul läks. Tean niipalju, et kaubajäägi maksumust keskmise hinna meetodil ma ei oska. Poleks ka FIFO meetodit osanud. Ma tookord puudusin, kui seda seletati ja ongi auk sees, ei oska ja kõik.

Niipalju veel, et Kirkel on kõhugripp. Vaeseke ei saa öösel ega päeval rahu, muudkui käib potil ja on üsna õnnetu juba. Tegin täna kisselli ja ostsin 2 pätsi saia, mis kadusid nõiaväel. Päeval helistasin perearstile, kurtsin muret, et lapsel kõhuviirus ja siis küsiti minult: "Nii, ja mida sa võtta tahad?"
Mina: "Kuidas palun?"
Pereõde: "Noh, kas sa tahad haiguslehte või?"
Ütlesin, et ei, ma tahaksin teada, et mida ma lapsega ette pean võtma. Mida talle süüa anda ja mida mitte. Tead, ma lausa vihastasin. Kuramus küll, ma tahan oma last terveks ravida, mitte haiguslehte!