Mulle tundub, et

viimasel ajal ei jõuagi kirjutama sagedamini, kui ainult kord nädalas. Kohutavalt palju on kogu aeg teha ja aega on ebaõiglaselt vähe. Aiatööd said korraks seljataha, see tähendab, et köögivili ja kartul sai aeda maha pandud, samuti maasikad istutatud. Eile läksingi aeda, et panen kartuli maha. Kirke tuli minuga, vaatas tükk aega ja küsis siis, et "Emme, miks sa kartulid ära peidad?". Selgitasin siis, et ei peida, vaid panen kasvama mulla sisse. Siis tahtis ta ise ka kartuleid peita. Nii me siis peitsime, kord mina, kord tema. Mina tegin augud ette, Kirke pistis kartulid mulda.
Väljas tegemistest veel niipalju, et kaevasin omale lillepeenra gladioolide tarbeks. Tassisin turbahunnikust mulda, kivihunnikust kive ja tulemus sai selline:

Veel ootavad istutamist elulõng, iirised, floksid ja üks "kapsas", nagu mu ämm tavatseb seda taime kutsuda. On sihuke imelik taim, ajab lehed hästi laiali, vaatan veel, kuhu ma ta pistan. Olen sel aastal selle taimenduse omale südameasjaks võtnud. Esimest korda istutan maja ümber lilli, erinevaid taimi. Ausalt öeldes, mulle täitsa meeldib. :)
Aga selle nädala parim uudis on, et meil kaevati veetrass ära! Toru on nüüd maa sees, vaja veel ühendused osta ja siis on meil vesi majas! Uskumatu lausa! Mul on väga väga hea meel :) Eriline tänu Toomasele, kelle abiga asi teoks sai.

Niisiis, varsti-varsti saan kraanivee omale :)

Raport viimase nädala kohta

1. Matu sai ratta kätte
2. Kartul sai maha pandud
3. Isa sünnipäev ära peetud
4. Aarise ja Age sünnipäevad peetud
5. Järvamaal käidud

See kõik toimus 4 päeva sees. Matu ratas tegelikult sai juba ammu broneeritud ja ostetud, aga selle kohaletoimetamine Tallinnast Võrru oli ikka paras tegemine. Ratas käis kolme inimese käest läbi, enne kui ta meile jõudis, aga siin ta nüüd on ja selline näeb välja õnnelik rattaomanik:

Laupäevaks oli meil plaanitud kartulipanek. Plaan sai ka teostatud. Kolm tundi olime põllul, Anne ja mina masina peal. Päike oli ikka erakordselt ere ja sain oma selleaastase esimese päikesepai:

Algul ei saanud arugi, et nii korralikult päikest sain, õhtul hakkas selg kuumetama, õnneks valus pole. Praeguseks olen juba pruun, mitte enam punane. :)

Issil oli siis sünnipäev. Ta sai 63. Pere oli kohal ja tore oli olla. Maja sai rahvast täis, siblimist ja sagimist jätkus igale poole. Pillel on aga palju multikaid, nii et enamasti avanes tuppa kiigates selline vaatepilt:

Noh, tegelikult, ega Kristofer kogu aeg ei söönud, tema oli ikka peo hing, pidevalt suurte seltskonnas, tähelepanu keskpunktis, magamisekski ei jätkunud aega.
Paps jäi üritusega rahule, talle meeldib, kui lapsed kodus. Me käime seal kogu kambaga umbes kuus korra, nii et ta ei jõua meist ära väsida :)

Ja siis veel pühapäev. Aarisel ja Agel on samal kuupäeval sünnipäev. Otsustasime et käime korra Kahalas ära. Mis see siis ära pole, onju? Startisime kell 11 ja koju jõudsime umbes 21 ajal. Oh, kui palav võib ikka autosõit olla. Minnes paistis päike, tulles sähvis äike. Võrumaale tagasi jõudes avastasime, et siin pole üldse sadanud, maantee puhta kuiv.
Paarkümmend kilomeetrit enne kodu tuli Kirkel kange pissihäda. Peatasime auto ja tormasime võssa. Kükitasime seal ja siis sõnas Kirke: "Ma tegin nalja, emme!"

Turist Gabriel:

Esimene äike

Õhtul läks taevas ja kogu maailm äkki väga lillaks. Niitsin veel kähku muru nii kuis jaksasin, et enne vihma enam-vähem omadega ühele poole jõuaks. Vihm aga mõjus murule nii hästi, et mul on tahtmine täna uuesti niitma minna. Õu sai puhtaks pestud äikese poolt, kõik on nüüd heleroheline ja väga särav. Õhk on ka puhas ja värske. Toomingad õitsevad, naabrimees ütles, et kui toomingas õitseb, on kartulipanekuks aeg küps. Nädalavahetusel siis kartulipanek plaanis.

Tõime lastele "paadi" tiigi peale. Nüüd on meil parvepoisid:

Reegel on, et paadiga tohib sõita ainult siis, kui emme või issi kodus on. Täna sõidutas poja oma klassiõdesid  ka, väga rahulolev ilme näol.

Samal ajal, kui poisid paadiga sõidavad, huvitub Kirke ikka teistsugustest asjadest ja olenditest. Näiteks meeldivad preilile hirmsat moodi teod. Ta võib tundide viisi jälgida, kuidas tigu edasi liigub, aeg-ajalt tigu kätte võttes ja sealjuures imestades, et "oi kui kiiresti talle sarved tagasi kasvavad".
Mingil hetkel toast õue astudes märkasin, et Kirke lükkab tasakesi ratast edasi. Lähemale jõudes avanes selline vaatepilt:

Antud teole pani Kirke nimeks Mati.

Väljas puha suvi ju!

Asfalt sulab, päike paistab otse silmamulku, seelikud on äkki väga lühikeseks jäänud- selge, suvi on kätte jõudnud! :) Vähemalt ajutiselt, nii ilmatargad väidavad. Väga ootamatult läks väga soojaks. Kohe nii äkitsi, et homme on plaanis esimene muruniitmine teha.
Ostsin seemned ära, nädalavahetusel tahtsime aiamaa ära kultiveerida, aga mullafreesi ei ole Võrust võimalik rentida. Küll on katki ja jupid alles teel või siis on alles tellimisel. Mõnes rendikohas tulevad freesid alles järgmisel nädalal. Põlvas ka on välja renditud kuni teisipäevani kõik. Hakka või käsitsi kaevama. Ootame siiski uue nädalani. Ehk saab asja.
Sain täna Madisega ka kontakti! Tal seal kaugel maal kenasti siiani kõik. Nägu ja käed on juba pruuniks põlenud. Praegu on veel kohanemise aeg. Kliima on juba selline, mis harjumist nõuab. Vilus on termomeeter 35 kraadi, ei julge mõeldagi, mis tunne lauspäikese käes olla on. Meil siin on 27 kraadi ja juba ei jaksa olla kuidagi. Aga endiselt julgen väita, et iga kell eelistan 27 plusskraadi 27 miinuskraadile.

Miskit põnevat

Leidsin enda jaoks huvitavat lugemist. Numeroloogia on üks asi millesse ma olen uskuma hakanud. Numbrid ju ei valeta. Siinkohal jagan aadressi ka Sulle, armas lugeja:

http://www.telegram.ee/vaimsus/elutee-number-mida-see-sinu-ja-su-elu-kohta-raagib

Ise olen number 2. Võib öelda, et päris õige jutt, just selline ma kipun olema, oma roosas unistustemaailmas, reaalsusega ja enda sisemise rahuga kimpus. Aga seda, et minust head juhti ei saa, teadsin ma juba varem.

Kena kevade

on lõpuks kätte jõudnud. Kõik rohetab, kasvab, lendab, säutsub, krooksub. Kuidagi ei malda toas istuda. Aga mõned kirjatükid on veel tarvis valmis meisterdada.
Eelmine nädal oli täitsa tegus ja möödus lausa märkamatult. Madise äramineku puhul oli istumine Kristiina vanemate juures, esimene grill sai tehtud; ämm sai aasta vanemaks, selle puhul olime siis niiöelda teise perega koos ja teine grill ka tehtud.
Reedel käisime Gabrieliga Tartus. Ta võitis üleriigilisel autojoonistuste võistlusel koha 10 parima seas oma vanuseklassis. Vanemuises oli autasustamine ja lodjaga käisime sõitmas. Väga kift oli.
Sellise masina joonistas poja:

Võistluse teemaks oli "Eriotstarbelised autod". Ilmselge mõjutus onult. :)
Lodjasõit:

Vahepeal on meie suve-elanikud jälle kohad sisse võtnud. Kurepaar on taaskord pesas ja täna jõudsid ka pääsud koju tagasi. Eelmisel aastal olid kurgedel ka kaasüürilised- väiksed kärarikkad linnud olid oma pesa teinud kurepesa külge. Vahel tundus küll, et kurgedel on väga villand oma lärmakatest naabritest, kuidagi tüdinud ilmetega olid nad, kui pisikesed säutsujad käratsesid. Praegu plagistavad kured esialgu kahekesi oma kodus nokkasid.
Ja siis veel selle kevade suurim uudis: Matu õppis abiratasteta sõitma!
Eile avastasin, et vanal rattakesel on abikad üsna laiali vajunud ning et poiss sõidab põhimõtteliselt abiratasteta juba. Tasakaal täitsa olemas. Täna siis võtsime pidulikult abirattad täitsa küljest ja panime nad kasti paremaid aegu ootama. Mattias tegi oma esimesed ringid ja ütles rahulolevalt, et See ratas meeldib talle ikka palju rohkem! Ainult et võiks punast värvi olla, nagu Melanil. Nüüd tulebki Matule uus ratas muretseda, suure poisi mõõtu ikka.

Neil hetkedeil

lendab mu vennaraasu missioonile Afganistani. Siiani ma nagu ei mõelnud selle peale eriti, kuigi teadsin juba tükk aega minekust. Täna aga on hinges raskus, väike mure tema pärast. Katsun küll mõelda, et ta läheb reisile lihtsalt, oma roosas maailmas ma ei tahagi teisiti mõelda. Tean ka, et ema vaatab ta järele. Kindlasti vaatab. Loodan, et kõik läheb hästi ja jõulude ajal on kogu pere taas koos!