Nädala ja ühe päeva pärast mind enam Jaagumäelt ei leia. Vähemalt kassast mitte, ega koogileti tagant, ega laost. Kliendina poest aga vahest ikka. Otsustasin, et aitab.
Küsi nüüd, miks? Viimase kahe nädala jooksul olen pidanud nii palju selgitustööd tegema, et hakkan juba vahel kahtlema, et kas ma tegin ikka õige otsuse, kui avalduse juhatajale sirutasin.
Põhjuseid on mitu. Esiteks need 12-13 tunnised tööpäevad, mis on kohutavalt kurnavad. Teiseks miinimumpalk selle vastutusrikka töö eest. Kolmandaks turvatunde puudumine. Selles mõttes, et meil poes pole turvameest. Õigupoolest polegi ühtegi meestöötajat pidevalt kohapeal. Ja nende purjus onkelitega viisakalt majandamine on üsnagi närvesööv ülesanne.
Ja neljandaks, kuid kõige tähtsamaks põhjuseks on pere. See pere, keda ma päevade viisi ei näe, kui tööl viibin. Tunnen, et perel on oma rütm ja mina oma vabal päeval justkui sõidan sisse nende rütmi ja keeran kõik pea peale. Ja see tunne ei meeldi mulle.
Niisiis, olen taaskord avatud uutele väljakutsetele ja pakkumistele. Ootan põnevusega, mis elul mulle järgmisena pakkuda on. Seniks olen aga rahulolev koduperenaine ning õpin ehk lambaprae tegemise ära :)
