On sünnipäev jälle!

Sedakorda siis Madisel, mu vanemal nooremal vennal. Vanemal nooremal selles mõttes, et ta on mu noorematest vendadest see vanem. :)
Tähtsa sündmuse puhul tegin küpsisetorti. Näe, sellise:

Nime tegin M&M-s kommidega. Kogu protseduur toimus Kirke ja Matu hoolsate pilkude all. Kõiki mu liigutusi kommenteeriti stiilis: kasta ikka korralikult kohvi sisse; näe, siit ei saanud kreemiga kokku; kas see küpsis on ka sama maitsega, mis eelmine; kas nüüd võib kommi võtta; aga nüüd?
Igatahes, valmis ta sai ja söödud ka juba. Lapsed muidugi tahtsid onu Madisele külla minna tordiga, aga ma ei hakanud Paldiskisse sõitma seekord. Sest mul on vaja täna õhtul üks essee valmis kirjutada. Muidu ikka oleks läinud ;)

Angiin

Kirkel diagnoositi niisiis angiin. Ma ei tulnud selle pealegi, et lapsel võiks kurk üldse haige olla. Tal oli ainult palavik ja nina tatine, kordagi ei kaevanud ta kurguvalu. Kui ise angiinis olin, ei suutnud vett ka juua ilma oigamata, Kirke aga sööb-joob normaalselt. Ma isegi ei kahtlustanud.
Arstikabineti ukse taga oodates polnud Kirkel palavikust enam jälgegi, lõpuks ta jooksis juba ringi seal ning pidin talle meelde tuletama, et ta on haige ja peab vagusi püsima. Kui vereproovi läksime andma, istus ta vapralt mu süles ja sirutas näpu ütlematagi tädile, kes oli meeldivalt üllatunud, et mu põnn ülirahulikult asjasse suhtus.
Eile solvus Kirke minu peale ja ütles, et ma olen paha tüdruk. Ma ei lubanud teda õue. Kardan, et on vara veel, alles ta oli mul kõrges palavikus. Nädala algul lubas ilma pehmenemist, eks siis käime tiiru värskes õhus jalutamas.

"Jee, tubli oled, väike roheline loom!"

Sellised hõiked kajavad toas. Väiksed vaatavad dinosauruste multikat "Land Before Time". Väga südamlik multifilmide joonissari. Aga kuna nemad ja ega ma ise ka ausalt öeldes ei tea, mis sorti need dinosaurused seal on (kohati on nad kõik väga sarnased), siis on nad "väikesed rohelised loomad", "roosad loomad", "suured koletised" ja muud sarnased tegelased. Parajasti oligi käimas võitlus suurte koletiste ja väikeste loomade vahel, lapsed elasid väikestele loomadele kaasa.

Meil on gripp. Eelmisel nädalal oli Matu haige, palavikus, nüüd on siis Kirke kord. Pühapäeva pärastlõunal tuli ta õuest ja ütles, et külm hakkas. Võtsin ta siis riidest lahti ja kraadisin, oligi palavik. Öösel läks palavik päris kõrgeks, üle 39. Nüüd on juba kolmas päev, palavik jätkuvalt üritab võimust võtta, ronib 39 peale ikka kohati. Jälgin teda veel täna kodus, kui järele ei anna, siis on homme arstile minek.
Kirke ise on väga teadlik sellest, et ta haige on. Kui keegi teeb kõvemat häält, siis kohe ütleb: "no kas sa ei tea, et ma olen haige". Või siis, kui ma teda kraadima hakkan, siis ütleb väga asjaliku näoga: "mul on palavik."
Oleme liitrite kaupa teed joonud ja vist juba kilode kaupa pannkooke söönud. Parim söök haiguse ajal on pannkoogid, siis on kindel, et süüakse ikka.

Sünnipäevanädal. :)

Sel nädalal on üpris palju sünnipäevi ja siis vahepeale mahub ka sõbrapäev.
Priidul oli 13 veebruaril, Tiina-Mail on täna ja Rainil on homme sünnipäev. Muhedalt õnnestumisi teile! :)

Teisipäeval oli veel ju vastlapäev ka, kukleid sai ikka mehiselt pugitud. No ja siis hernesupp. Olen ikka ise teinud seda vastlapäeval, ei osta poest. Nii ka seekord. Aga seekord juhtus nii, et Aaris jättis selle supi pliidi serva peale terveks päevaks ja kui mina õhtul koju tulin, siis ma loomulikult sõin seda suppi. Aaris ka. Ja umbes kella 2 ajal öösel algas meil võidujooks. Et kes enne vetsu pääseb. Las ma annan veidi nõu: ei tasu enam süüa hernesuppi, kui see on päev aega pliidi serval soojas olnud. Ei ole hea mõte, üldse mitte. Umbes lõunaks saime oma seedimised korda. Karm.

Eile käisin pisikest Kristoferi hoidmas. Krissu käis sünnipäeval ja mul avanes võimalus oma tädikohuseid täita. Võtsin terve pere kaasa, sest kui ma nüüd täitsa aus olen, siis ma natuke ikka pabistasin ka. Pole ma ju beebidega varsti pea 4 aastat kokku puutunud (eriti kahe kuu vanustega), kahtlesin, kas saan päris üksi hakkama. Ja hea, et lapsed kaasas olid, pisipõnnil oli päris huvitav, kui kõik tema ümber sahmerdasid. Kristofer on tubli poisipõnn, olime eile ühel lainel. Mähkme saime ka ilusti vahetatud. Ta puristas ikka korralikult, nii et minu lapsed ümberringi naersid laginal, kui beebi mähet täitis.
Teine kordki olen meeleldi beebivalves.:)

Mina, huligaan.

Jah. Mina olengi huligaan. Liiklushuligaan.
Sain Madise käest auto kasutada. Esiteks muidugi suutsin ta kolm korda välja suretada, kui Meli hoovist välja tagurdasin. Olen ju harjunud diiselautoga, mu asendusauto on aga bensiinimootoriga. Tanklas vaatasin ka mitu korda, kas mul on ikka õige püstol. Sõit on temaga sujuv, väga hea on sõita, mugav. Auto kuuletub ilusti, pidurid on korras. Lausa lust on sõita!
Krissu soovis minuga linnas käia. Käisimegi, kui mul kool lõppes. Terve linn oli politseinikke täis, no iga nurga peal, ausalt. Ja siis, kui Krissu koduni oli umbes 150 meetrit, peatas mind politseinik. Olin ületanud kiirust. Sõitsin 50 alas 63 km/h. Oeh.. No seda need linnas nähtud miljon politseinikku tähendasidki. Kutsuti mind politseiautosse, tehti protokoll. Nõustusin kiirmenetlusega (pool tundi olin politseiautos) ja sain teada, et hoiatust enam pole, määrataksegi trahv kohe. Kuna mul varem rikkumisi polnud (mul on olnud load peaaegu 7 aastat), siis sain 24 eurot trahvi. Minimaalne summa.
Lisaks tekitasin muidugi segadust oma dokumentidega, juhiload on veel vana nimega. Politseionud olid muhedad vanad, viskasid nalja minuga ja värki, aga kui autost välja astusin, ei öelnud neile "nägemist" igatahes.

Valevorts

Jah, Kirkel ei tule ikka sõnad päris korralikult välja veel. Vahetab osad tähed ära ja siis tulevadki sellised sõnad nagu valevorts, karrama (kallama), katsikene (kassikene), artsitädi, üldse kahte ss-i järjest või st-d hääldada on tema jaoks keeruline. Aga ta on mul agar õppima, nii et varsti ei tohiks enam probleemi olla.

Passat ei lähegi enam tööle, üldse. Ei kavatsegi. Justkui tahaks vihjata, et tema aeg on möödas. Muide, iga kord kui me sõitsime autoga ja tuli jutuks uue auto teema, siis võis kindel olla, et ta mingi triki teeb, see auto. Küll hakkasid rehvid tühjaks minema, siis kadusid pidurid, siis läks kesklukk hulluks. Ma olen enam-vähem kindel, et autodel on hing. Kõlab küll hullumeelsena, aga nii on. Ma lõpuks keelasin üldse autovahetuse või veel hullem vanaraua-juttu autos rääkida.
No ja siis veel, et enamus mu autodest on olnud naissoost. Ainult Nissan King Cab ja Nissan Almera olid meessoost. Kõik "nais-autod" jonnisid minuga, aga nii kui keegi meesterahvas lähenes, käivitusid ilma probleemideta. Ühel mu sõbral oli koguni selline auto, kes mind ei sallinud. Nii kui mina sisse istusin, ei läinud ta käima. Kõik. Mina astusin autost välja ja ta töötas probleemideta.
Mõtlen, et soetan omale uuesti Almera, ainult et seekord 4-ukselise. Mootor on küll väike, 1,4 või paremal juhul 1,6 no aga selle-eest on ta ökonoomne.

Ükspäev

paistis päike nii soojalt, linnud karjusid õnnelikult ja veed vulisesid tee peal. Mul said jalad täitsa märjaks. Talvesaabas mul ikka vett ei pea ju. Tuleb vist mingid moekad kummikud sebida, millega sobiks koolis käia.
Koolist niipalju, et meil algasid nüüd uued ained: finantsjuhtimine, juhtimise alused, ärieetika ja jaekaubandus. Ütleme nii, et päris põnev on. Finantsjuhtimine on puhas matemaatika, selles aines tuleb mul teha ühele ettevõttele finantsanalüüs, olen üsna elevil, kuigi ettevõte on valimata veel. Jaekaubanduse aines on plaanis teha õppekäik ühe ettevõtte logistikakeskusesse, et jaekaubanduslikku igapäevast majandamist ka lähemalt vaadelda saaksime. On, mida oodata :)

Olen täna lastega kodus. Koolist on vaba päev, lasteaiakasvataja on haige, niisiis jäid nad mulle täna. Lõunatasime natuke aega tagasi. Matu kiitis mu kokakunsti ja teatas, et temale meeldivad kõik söögid. Armas, et tal selline periood on praegu. Vahepeal ta pirtsutas söögiga ikka korralikult.

Küünal põleb laual, sest puudu on päike, mis pole täna kordagi pilve vahelt piilunud.

Otsustasin täna

seeliku selga panna. Ja nagu ikka, siis sellistel päevadel kohe peab midagi juhtuma.
Esiteks püüdsin pilke. Seelikus mina ja me vana passat on üsna halenaljakas vaatepilt tegelikult. Sellepärast hale, et mul hakkab endast kahju, hahh :D Sõidaks palju parema meelega mingi uuema masinaga ringi.
No igatahes, kooli jõudsin ilusti. Parkisin auto tehnomaja juurde ära, nii nagu ikka, et saaks krokodillidega ligi. Läksin tundi. Oleks võinud pigem kodus passida, ausalt. Mitte midagi tarka me seal ei teinud. Võtsin raamatukogust ühe raamatu selle aine jaoks, peaksingi õigupoolest seda lugema hetkel.
Kui tund läbi, istusin oma autosse. Ja oh imet, ta ei käivitunud. Õnneks oli mul Signe käepärast. Ühendasime krokodillid, aga ei midagi. Auto ei kõssanudki. Starteritki ei andnud. Otsustasin, et sõidan koos Signega peamajja ja kutsun pärast kedagi targemat appi, kui tunnid läbi. Tuligi keegi targem. Meelis tuli ühe suure-suure autoga. Nii suurega, et ma pidin autosse hüppama, kuna mul oli ju seelik seljas ja autol astmelauda polnud. Ma ei saanud jalga tõsta nii kõrgele, et oleks ulatunud autosse, vot nii kõrge auto oli. Meelis oli koos töökaaslasega, kes mu ukerdamise peale muigas. Kaks meest panid mu auto käima ja mainisid, et tal on vist klemmplaat läbi süüteluku juures. Novot.
Õhtul pidasime perega aru ja otsustasime, et on viimane aeg uus masin soetada. Viimase tõuke asjale andis minu diskussioon kursaõdedega, kes uurisid, et kas ma sain ikka auto käima. Vastasin, et ei saanud. Selle peale küsiti, et kas köiega ka tõmbasite? Ajasin selja sirgu ja ütlesin, et ma olen selliste asjade tarbeks liiga vana. Pärast mõtlesin oma sõnade üle. Tõesti, auto sundkäivitamine ei ole enam põnev minu jaoks. Tahaksin lihtsalt, et ma istun autosse, keeran võtit ja sõidan punktist A punkti B ja tagasi, koos vahepeatustega ja ilma krokodillideta. Vanasti tundsin uhkust selle üle, et oskan kapoti alt autot käivitada, nüüd ei sobiks see minu olemusega enam kuidagi.
Eks näis, kekutan siis, kui uus raudratsu olemas :)

Sess läbi

järelsess ka on lõppenud ja homme on taas kooliminek. Eksamid läksid hästi, mõlemad sain 4. Äriplaani kokkuvõtva hinde sain siiski 3. Mu esimene kolm pooleteise aasta jooksul. Keskmine hinne langes küll mõnevõrra, kuid mitte oluliselt, nii et stippi saan edasi ja olen ka kursusel paremuselt teine oma 4,51-ga.
Meil lähevad nüüd juhtidega mõned ained lahku, aga kuna ma otsustasin edasi õppida sügisel, siis hakkan koos juhtidega jaekaubanduse aines käima. Päevad venivad küll pikemaks selle tõttu, aga pole hullu. Õhtud on juba helgemad, avastasin, et koju sõites polegi enam kottpime. Kevad tuleb! Kevadeplika olen ikkagi ju :)