Istun parajasti

arvutis ja kirjutan referaati. Sain tund aega tagasi teada, et see on vaja homseks teha. Päris tore.
Kirjutan Cadillaci kohta. Miks? Sest kirjutada tuleb ühest vabalt valitud tuntud kaubamärgist.
Cadillac on üks suur unistus mul. Sellega sõidan siis, kui olen vana ja kortsus. Hõbevalged lokid ja punane siidisall tuules lehvimas, suitsupits sõrmede vahel. Kindlasti ei puudu ka suured päikeseprillid. Ja vot sellise iludusega kavatsen sõita:

Uuh.. no kas pole kaunitar? Mul pole õrna aimugi, kust ma sellise küll saama peaks ja mitut panka mul röövida tuleb, aga üks hullumeelne unistus peab ju inimesel olema :)

Homme on meil kursapidu. Aastas korra õnnestub see meil tavaliselt. Olen päris põnevil, pole juba tükk aega kusagile välja saanud. Ikka töö ja kool ja kodu. Minu käest küsitakse viimasel ajal üha tihedamini, et kuidas ma küll kõike korraga jõuan. Mõtlesin sellele ja leidsin ka vastuse, mis on tegelikult ju ammuteada tõde: kui inimesel ikka piisavalt tahtejõudu on, saab ta kõigega hakkama. Nii et vingujatel ja halajatel pole lootustki.

Käisin eile sünnitamas

Jah, eile hommikul Signe helistas, et nüüd on minek. Ma vist ei ole siin maininud, et Signe palus mind tugiisikuks sünnitusel. Teoorias oleksin pidanud eile hoopis tööl olema, aga olin juba eelnevalt töökaaslasi teavitanud, et lähen kuu lõpus sünnitama. Niisiis, sõitsin eile hommikul töö asemel haiglasse.
No mis ma oskan öelda, pikk sünnitus oli, 12 tundi läks aega. Signe soovis kindlasti vettesünnitust, see tal aga ei õnnestunud. Põhimõtteliselt, ainus asi mis üldse plaanipäraselt läks oli see, et laps sündis.
Õhtul kell 20.00 otsustas tirts lõpuks ilmale tulla. Mul on parem käsi täna natuke valus- sünnitaval naisel on jõudu meeletult. Praegu on emme ja beebiga kõik korras ning paari päeva pärast lubatakse nad koju.
Mulle meeldis aga eilse päeva jooksul asjaolu, et kõigile, kes mulle helistasid või kellele ma ise helistasin, sain öelda, et olen sünnitamas :)

Ha!

Mäletad, kui ma ütlesin, et essee inspiratsioon tuleb 30. septembri pärastlõunal? Hehehhh, essee sai juba 29. septembri öösel valmis :) Seda muidugi lihtsal põhjusel: nimelt olin ma 30ndal tööl ja häda ajab härja ka kaevust välja, niisiis pidin selle kirjutisega varem valmis saama.
Igatahes, sain kinnitust, et kui ikka väga vaja, siis saan oma asjad varem ka valmis, kui viimasel minutil.

Võtsime endale kassipojad, sest hiired on ikka väga ülbeks läinud jälle. Nüüd kappavad meil mööda elamist kaks elevantsi. Punane Sass ja hall Maša. Lastel on rõõmu rohkelt, mul natuke vähem, sest asjad rändavad teadmata suunas, lisaks meeldib neile öösel, minu kõige magusamal uneajal tagaajamist mängida. Armsad on nad küll, nurrumootorid on ka igati töökorras.

Räägime lastele ikka, et õhtul tuleb asjad paika panna, siis on hommikul hea võtta, ei pea otsima. Ühel hommikul ei suutnud ma oma kotti leida ja hädaldasin, et kuhu see kott nüüd ometi saanud on. Selle peale ütles mu taibukas tütar: "Emme, aga võta see kott sealt, kuhu sa ta panid!" Olin sõnatu ja oskasin selle peale ainult muiata :)