Juskui pikk nädalavahetus oleks seljataga

Ja ei ole üldse selline tunne, et esmaspäev on. Saatsin lapsed lasteaeda üle pika aja. Hoian pöidlaid, et nad nüüd jälle haigeks ei jääks. Gabriel läks täna Tartusse ekskurisoonile, Ahhaa keskusesse. Kooli lõpp, nüüd nad käivad igal pool.
Meelis tõi ka omad põnnid maale, sain 5 põnni kamandada. Tegelikult, Merit ja Gabriel on juba nii suured, et pole nagu midagi kamandada enam, aga no silma peab ikka peal hoidma.
Sain oma aiamaa peaaegu kaevatud, üks jupikene jäi veel, sääsed hakkasid närima, ei kannatanud enam olla aias. Täna siis lõpetan sellega. Siis lasen rammu ka tuua oma põllale ja siis lõpuks saan midagi külvata ka. Ei tea, kas jõuluks saab porgandit? :):) Muide, üks jänes juba käis uudistamas mu põllulappi..
                                                                    * * *
Mu roosa-fänn küsis eile: "Emme, mis värvi sinu suu on?"
Mina:"Punane"
Kirke: "Aga mis värvi minu suu on?"
Mina: "Punane"
Kirke lõi endale käega otsaette ja ütles: "Eiiiii! Mul on rooooosa!"

Hullem kompliment tehti just

"Aitäh, emme, väga hea söök oli!"
Lapsed sõid jäätist.. hahahh :):)
Viisakad on nad mul vähemalt.
Kevad ründab korralikult. Puud õitsevad, sirelid ja toomingad lõhnavad, mõisas on praegu kõige ilusam aeg :)
Teeksin pilti, aga mu fotokas on lootusetult kadunud.
Eile hakkasin omale aiamaad kaevama. Jah, alles eile. Varem polnud lihtsalt aega. Märkisin piirid maha ja kaevasin. Esialgu teen väikese aiamaa, 4x4 ruutu umbes tuleb. Saab vähemalt aimu, mis pinnas mul seal on ja kui hästi miski kasvab. Ja olgem ausad, ega ma eriti usin rohija ka pole.. Aga seda vb sellepärast, et mul pole varem päris oma peenramaad olnud.
Õppida ka üritan, senimaani on see olnud suhteliselt lootusetu üritus. No üldse ei suuda süveneda, aga aega ka veel natuke on. OK eksam on 13. juuni. Hiljemalt järgmisel nädalal tuleb ennast käsile võtta. Muidu ei jõua valmis. Praktika aruanne ka vaja valmis teha, 11. juuniks peab ära esitama. Tuleb mõni unetu öö vist, teada värk ju, et ma hakkan umbes kaks päeva enne neid asju tegema. Proovin küll seekord tublim olla, siis on endal kergem, eks näis.
Ahjaa. Ma vihkain sinikaid.

Täna on sünnipäev kahel tähtsal inimesel.

Loomulikult on täna sünnipäev ka paljudel teistel inimestel. Aga teiste hulgas ka kahel tähtsal inimesel minu elus.
Agel ja Aarisel.
Age on minu teine kullake, kohe pärast Laurat :) Age leidsin ma umbes kolm aastat tagasi. Meie ühise huvi- Ikariami kaudu. Agel on kaksikud tütred, kes on Kirkega samavanad, kuu aega vanemad ainult. Ja kui me kokku saame, (mis juhtub harvemini, kui ma sooviks) siis on meil ühiseid teemasid küll ja veel. :)
Sellised me olime eelmise aasta Ikariami-mängu kokkutulekul:

Nagu must ja valge koer :)

Aaris on aga minu elukaaslane, laste isa. Tema ma leidsin 10 aastat tagasi. :)

Olen talle halle juukseid põhjustanud, mis tähendab, et minuga kooselu pole mitte kergete killast..

Minu kord.

Nüüd siis olen mina haige. Nina on nagu mahlakask, pea on paks otsas. Olen terve päeva maganud. Sõna otseses mõttes. Ärkasin kella 2 ajal. Lapsed on lasteaias ja koolis. Eile oli juba kehva olla, aga täna hommikul ma tundsin, et pean puhkama.
Helistasin Kärdile ka, et ma täna ei ole tulija. Ei taha pisikuid laiali jagada. Ta luges mulle sõnad peale: "Vaata, et sa siis tõesti puhkad ja rabelema ei hakka!" Noh, ta tunneb mind ka juba päris hästi..
Kuulasingi sõna ja kobisin voodisse. Hetkel on juba parem olla, kuigi lõhnataju on absoluutselt kadunud, seoses nohuga. Kohe kummutan ühe sidruniga tee sisse. Laura, ma juba tean, mida sa tahad öelda, aga mul pole kahjuks ingverit. Katsun tubli olla ja seda muretseda.

Kas Sina oled hea pingetaluvusega?

Lugesin Võrumaa Teatajast töökuulutusi. Igal pool nõutakse hea pingetaluvusega töölisi. Kas tänapäeval ei saagi ilma pingeteta tööd teha? Siiski. Ühes kuulutuses polnud pingetaluvust mainitud. Sooviti palgata elektrikku. :) Polnud sõnagi pingetest.
Täna on selline tuul õues, et võib lendu minna. Lapsed tahtsid õue, ütlesin siis, et tuul viib minema. Aaris ütles, et pole hullu, panevad kivi tasku. Ja Kirkel ongi nüüd kivi taskus. Sest emme ütles ju, et ära võib lennata.

Meie peres on traditsioon

Nimelt selline, et mina käin üksinda emade-ja isadepäevakontserditel. See traditsioon kestab meil juba kolmandat aastat. Kuidagi õnnestub nii, et alati on keegi lastest haige sel ajal ning Aaris on siis kodus, kui mina kontserti kuulan. See aasta polnud ka mingi erand. Kirke ja Matu on tuulerõugekahtlusega kodus, niisiis käisin üksinda. Emadepäevakontserdid mõjuvad mulle alati.. Pole suutnud pisaraid tagasi hoida, seekord ka vesistasin salaja. Õrnahingeline vahel..
Pärast kontserti tegime kodus pilti:

Vaatan seda ja mõtlen, et isver, kui suur Gabriel juba on. Peaaegu õlani mulle juba. Ei tea, kas ta kasvab ka pilvedesse, nagu onud?
Kui nüüd rääkida tuulerõugetest, siis Kirke ega Mattiase pealt pole ühtegi täppi leidnud. Kirke palavik on ka järgi andnud, püsib 37 piires. Küll aga on minul kõhu peal üks täpp. See täpp häirib mind kohutavalt. Olen lugenud tuulerõugete kohta infot netist, raamatutest, aga targemaks pole saanud, et kas ma olen nüüd nakatunud. Eks aeg näitab, tore küll, kui ma praegu marslaseks pean hakkama.
Kuna Mattiasel pole palavikku olnud, siis lubasin ta täna õue. Kirke on toas ja joonistab vesivärvidega. Muu hulgas on ta ära värvinud iseenda ja tooli seljatoe. Lauast ma parem ei räägigi. Aga kuna ilm on super, siis mul pole lihtsalt südant keelata Kirkel lauda plötserdamast. Olgu tal siis seegi pisike rõõm :)

Tuulerõuged?!

Eile lõuna ajal helistas mulle lastehoiu juhataja ja teatas, et lastehoius on puhkenud tuulerõugepuhang. Kõik lapsed on palavikus, välja arvatud minu omad. Ave ütles, et ta lihtsalt teavitab mind ning et mu põnnid võivad õhtuni olla rühmas. No selge. Läksin siis linna, asju ajama. Esmaspäeval ostsin endale kingad. Poes olid jube ilusad, olin täitsa rahul, kui hakkasin neid kodus jalga panema, avastasin, et külje peal on auk. Konkreetne auk. Olin parajalt õnnetu, sest need kingad tõesti meeldisid mulle. Aga augulisi ka ei tahtnud. Eile viisin siis poodi tagasi. Müüja oli väga sõbralik ja arusaaja. Ostsin teised kingad asemele. Valimine võttis jälle omajagu aega. Aaris oli poes kaasas ja kui ma seal kingi proovisin ja parajalt vigisesin iga kinga kallal, siis ta pomises muiates: "10 aastat olen juba kannatanud seda.." :D No sellepärast ma ostangi jalanõusid nii nii harva, et ma ei leia omale sobivaid ju.. Ma peaaegu imetlen naisi, kes lähevad poodi ja muudkui ostavad. Mina muudkui proovin ja mõtlen.. Sobitan mõttes kodus olevate riietega.. Keeruline värk ju. Ei saa uisapäisa otsustada.
See selleks, kingateema vast on selleks aastaks lõpetatud.
Pärast lõunat läksin praktikale. Toomas oli eile eriti hajevil. Ma arvan, et tal on mingi suur mure. Aga torkima ka ei hakanud, kui ta tahab, siis räägib ise mulle. Või ei räägi üldse.
Tegin eile defektiga kaupade kohta kaebusi firmadele.
Ahjaa, esmaspäeval sain esimest korda elus faksi saata :)
Ja siis poole 5 ajal helistas Ave uuesti, et nüüd on Kirkel ka palavik juba :( Kui lasteaeda jõudsime, siis jooksid mulle kaks rõõmsameelset last vastu. Palavikus muljet küll ei jäänud. Kodus olime veel õueski lastega. Polnud viga midagi. Ja siis öösel.. ma isegi ei tea, palju kell olla võis. Kirke hakkas oma voodis vigisema. Läksin tema juurde ja ta oli tulikuum. Andsin talle palavikurohtu ja võtsin enda juurde voodisse. Rahutu öö oli meil mõlemal. Hommikul ärkas Kirke poole 8 ajal üles. Pani ennast riidesse ja nõudis lasteaeda. Kraadisin, 38,6 palavik. No selge. Andsin jälle rohtu, võtsin ta kaissu ja vaatasime koos raamatut, kuni ta magama jäi. Nüüd kilkavad Matuga koos. Ühtegi täppi senimaani tuvastanud pole, mis tuulerõugetele viitaks. Põnev on see, et mina ise pole ka tuulerõugeid põdenud. Gabriel oli 6 aastat tagasi rõugetes, siis mina haigeks ei jäänud. Nüüd siis jälle ootan, kas seekord?

Teen frikadellisuppi

Olen avastanud, et ma oskan väga head frikadellisuppi teha. Arvatavasti tuleb ta väga hea seetõttu, et ma teen ise frikadellid. Jah, poest pole juba väga ammu ostnud frikusid. Ise tulevad ikka niipalju paremad :) Värsket sibulat ka hakin sisse ja supertulemus.
Sortisin enne Kirke kappi. Väikesed riided lähevad ühele titale. Kirke tükk aega jälgis mu tegevust ja siis küsis, et kas kõik riided lähevad titale. Vastasin, et ainult need, mis on Kirkele juba väikesed. Kirke küsis siis: "Miks on minule väikesed?"
Mina: "Sest sa oled suureks kasvanud."
Kirke: "Miks ma olen suureks kasvanud?"
Mina: "Sest lapsed kasvavadki suureks."
Kirke: "Miks lapsed kasvavad suureks?"
Siinkohal tekkis mõttepaus. No midagi ei osanud vastata selle peale. Tõesti, miks ei võiks lapsed väikesteks ja armsateks jäädagi? Ma juba kujutan ette oma hulle teismelisi. Kirke on juba korduvalt näidanud, et ta on ikka minu pisike koopia. Jeesus.. Ema esimesed hallid juuksed tulid samal ajal, kui ma pöörane tiinekas olin, oma toas kõvasti Metallicat ja Termikat kuulasin, tsiklikuttidega sebisin ja öösiti diskodelt koju hiilisin. Kord jõudsin diskolt kell 4 hommikul. Uksel ootas mind väga õnnetu näoga ema, kes polnud vist silmatäitki magada saanud..
Salaja sai juukseidki värvitud, sest ema ei pooldanud juuste rikkumist. Tol ajal olid juuksevärvid eriti ebasõbralikud tooted, mu juuksed sarnanesid õlgedega, nii kahjustatud olid blondeerimisest. Loomulikult kandsin ma ohtralt vidinaid ja kulinaid, kõigis sõrmedes olid sõrmused. Üks sõrmus oli pealuuga. Praegu tuleb naer peale, kui neid seikasid meenutan :) Riietumisstiil oli ka pigem hipilik. Mul olid ühed lemmikpüksid, mis olid ruudulised. Alt eriti laiad. Ma kandsin neid, kuni nad põhimõtteliselt jalga ära lagunesid. Ja siis emalt sain päranduseks lillakaspunase nahkmantli. Selline kirju kompott. Üks sõber ütles, et ma olen nagu sügis.. :)
Kord, kui ema oli päris kuri, siis ta prahvatas, et ta loodab, et meil tulevad sama halvad lapsed, kui me ise oleme. No vähemalt tütre olen ma endasuguse saanud :D
Tegelikult olime vendadega täitsa tavalised lapsed. Pean tunnistama, et ma pole iial enda mäletamist mööda ei vitsa ega rihma saanud. Ju siis me ikka ei olnud nii halvad :)

pealkirjata lugu

Loomekriis on, isegi pealkirja ei suuda välja mõelda.
Käisin eile Kärdi juures. Poolteist siga suutsin välja lõigata. Noh, tegelikult peaaegu kaks. Lõunast olin juba praktikal. Kontrollisin tellimusi ja tegin inventuuri. Inventuur on igapäevane asi. Sellist pistelist kontrolli tehakse iga päev, vastavalt ostutellimustele. Siis andis Toomas mulle kuhja arveid ja saatelehti. Pidin nendest koopiad tegema, koopiad kausta panema ja originaalid ühte karpi. Sealt karbist viiakse nad esmaspäeval Tallinnasse. Panin siis need paberid karpi. Natukese aja pärast küsis Anne, et kuule, kas need on Tallinnasse minevad paberid siin? Vastasin, et jah. Anne hakkas naerma ja ütles, et ära neid siia karpi pane, siit lähevad paberid hävitamisele. Normaalne eksju :D Vähemalt eluks ajaks jääb nüüd see karp meelde, kuhu pabereid panna EI tohi. :)
                                                                     * * *
"Emme, vaata, ma laulan."
"Kirke, ma ei pea ju vaatama, ma kuulen niisama ka ju."
"EMME, VAATA, MA LAULAAAN!!" ja siis ma vaatan. Seda, kuidas ta laulab.

Sain täna kiita! :)

Toomas ütles, et ma olen päris hästi kohanenud ja jagan juba päris hästi asjadest. :) Arva ära, kas ma vähe ei punastanud :D Ütlesin, et mul on hea õpetaja olnud, siis punastas omakorda Toomas :D Ise tunnen end veidi ebakindlalt veel, aga Toomas on alati käepärast ja ta julgustab mind iseseisvalt ka otsuseid vastu võtma. Vahel teeb nagu testi, küsib, et mis me sel puhul nüüd teeme, või et kuidas seda asja nüüd sõnastada.
Ja see teine mees, kelle nime ma eile ei teadnud, on Kalev. Tema teenindab ka ärikliente.
Tegin täna ostutellimusi. Käsi värises küll. Aga tundub, et sain hakkama :)
Gabriel läks täna rattaga kooli. Praegu tuli meelde, et tahtsin talle helkurvesti osta. Ta helistas just, et hakkab kodu  poole sõitma. Gabriel sai mu vana telefoni endale. Näppis seda ja pani minu kogemata musta nimekirja, nii et mina temale helistada ei saa. Ja me ei oska keegi seda ära ka muuta. Nii, et kui ma tahan pojaga suhelda, siis pean esmalt helistama Aarisele, tema helistab Gabrielile ja siis poja helistab mulle. Keeruline värk :D
Sain naabrimehe käest 4 karpi mune. Pean midagi välja mõtlema, mida nendest vaaritada. Muidu lähevad hukka. Tuleb vist omletiõhtu.

Ämmal on Sünnipäev!

Selleks puhuks palusin Kärdil ämbliku teha. Selline näeb välja siis ämblik:

On tavalise tumba suurune, üsna praktiline asi :) Lastel rõõmu kui palju.
Mis siis põnevat? Täna arvati kaks korda K-Rautas, et ma töötan seal. Inimesed küsisid informatsiooni. Ju siis olid paberid ja käsiskänner eksitavad. Aga tore tunne ikka oli, tähtis ka natuke ;) Nagu olekski päris tööline seal :) Seltskond on lahe, peale minu on kontoris veel üks naisterahvas, Anne. Sõbralik ja tore tegelane. Kontor, kus ma töötan, on kaheks jaotatud klaasseinaga. Toomas, Anne ja mina oleme tagumises ruumis, esimeses ruumis on kaks meest, kes tegelevad äriklientidega, ühe nimi on Urmas, teise nime ei teagi. Hästi tihti eksib meie juurde ära Maret, kes on kauba vastuvõtja. Tema toob meile saatelehed ja mina saan neid kontrollida. No ja siis tulevad vahel kontorisse ka saalitöötajad, kellel omad mured. Näiteks, kui peitpeanaelad on ära kadunud.

Roheline tungib peale

ja meil kiire kiire mõisas. Sest varsti on muru ja hein kõik ära vallutanud, aga tahaks enne veel palju ära jõuda. Koristustööd pole isegi poole peal mitte. Kiviklibu saab mitu head kastitäit veel. Ja muidugi pidin eile oma seljale liiga tegema. Ma isegi ei tea, kuidas see mul õnnestus. Mingil hetkel käis äge nõks läbi, kui kummardama hakkasin, ja oligi kõik. Ämm tegi massaaži, kilkasin päris eduliselt, kui ta mu valulisi punkte lahti mudis.. Hommikul oli parem, kuid päris püsti ikka ei saa olla, tooli peal ka istuda ei saa, tirisin läpaka voodisse.
Aga muidu on ülikena kevad kätte jõudnud. Kuulsin eile hommikul kägu ka kukkumas, mul tuleb siis hoolas aasta. Aias kasvavad sinililled ja siis veel ühed sinised lilled, mille nime ma ei tea. Ilus sinine on mu tulevane muru igatahes :)
Eesti Film sai 100 aastaseks. Selle puhul avaldatakse digitaalselt korrastatud eesti filmiklassikat. Ostsime "Viimse reliikvia" ja "Kevade". Lapsed vaatavad suure huviga. Mäletan, et ema ajas alati terve pere teleka ette, kui telekast neid vanu filme tuli. Nostalgia.. :)