Käisime Krissu ja Kristoferiga

Tartus. Krissu käis oma tätoveeringut lõpetamas ja mina olin autojuht-lapsehoidja. Kaspari Civicuga käisime, 1,4 liitrise mootori kohta lippas päris nobedasti ;)
Jõudsime enne lõunat Tartusse, käisime Vilde kohvikust läbi, Krissul oli sinna asja. Oh, mis tore koht see on! Kuidas ma varem seda avastanud pole? Väga hubane, hea õhkkonnaga kohvik. Lähen sinna kindlasti tagasi.
Backbone tattoosalong on vinge. Kunagi lasen ennast ka just seal märgistada. Salongis ootasime, kuni tätoveerija asjad valmis pani. Poja käitus viisakalt, võib rahule jääda. Ainult, et üks husky (koer oli salongis kaasas ühel tätoveerijal) oli temast väga huvitatud. Haugatas ja ulus Kristoferi peale. Ju siis oleks tahtnud põnniga mängida, aga igaks juhuks me ei lasknud last koerale ligi. Mine tea, kõike võib juhtuda. Pojaga jalutasime vahepeal linnas, käisime poes, sõime ja magasime autos. Söötsin talle viinerit sisse, väga maitses. Ja siis mängisime sellist mängu, et poja tahab Kaspari võtmeid ära süüa, aga mina ei luba. Väga põnev mäng, kiirus oli oluline, peab tunnistama, et ta ikka paaril korral jõudis võtmed suhu pista, nii kähku käsi käis tal.
Krissu pilt sai 4,5 tunniga valmis ja sättisime kodu poole ennast. Tagasiteel olime kõik oma mõtetega hõivatud, poja lalises tagaistmel ja korraga röögatas ta nii hirmsa häälega, et ma oleks peaaegu kraavi sõitnud. Krissu ka lausa hüppas mul kõrvalistmel, nii ootamatu oli see karjatus. Puhkesime mõlemad naerma, tükk aega ei saanud naeru jätta. Kristofer aga lällutas rahulikult edasi ja jäi siis hoopiski magama.

Mõned killud poest:
Hakkasin parajasti kliendile raha tagasi andma ja keegi mu selja taga ütles parajasti kellaaega, nii et mulle jäi kõrvu sõna "minutit".
Andsin siis raha tagasi, ise lausudes: "7 eurot ja 5 minutit tagasi Teile. Ee.. see tähendab et senti ikka.." Ise hakkasin naerma ja punastasin ka kindlasti. Klient vist ei märganudki, ju tal oli kiire.

Tuli minu juurde mees, kes soovis 50 eurost rahatähte väiksemaks vahetada. Küsisin siis, et kas on kindlaid kupüürisoove, mille peale mees vastas, et vahet pole, ta tahab 17 eurot saada. Küsisin kavala näoga, et 50 eurot vahetan 17-ks euroks? Selle peale hakkas mees naerma ja ütles, et no siiski 50 tahaks tagasi saada :)

Mis mõttes?

See on Kirke uus lemmikfraas. Peaaegu iga asja peale ütleb ta "mis mõttes?", kusjuures, hääletoon on uuriv, justkui ta tahakski lähemat selgitust. Aga kui selgitama hakata, siis tema juba vaatab mujale, multikat või uurib kärbest laua peal. Siiski ütlen oma laused tavaliselt lõpuni, lootes et ta veidi ikka kuulab.

Veel üks lause Kirke kullavaramust: "Ma nägin suurt põderit".
Kui me autoga sõidame, siis ta ikka tagaistmel kilkab, et "jänes!" või "kits!", mina vahin ringi, ega näe midagi, tema aga itsitab.

Juba tükk aega

pole saanud mahti midagi kirja panna. Toimetamisi on olnud tõeliselt palju.
Oleme kodus nokitsenud, palju muru niitnud, külalisi vastu võtnud, grillinud, linnufarmi külastanud, kõige selle vahepeal käime Aarisega vaheldumisi tööl, sokutame lapsi vendadele-õdedele ja ootame, et millal ometi oma lastehoid avatakse. Päris raske on praegu hakkama saada, tunnistan ausalt. Ei taha ju kellelgi koormaks olla. Õnneks kestab see möll ainult juulikuus, augustis saame elu tavapärasesse rütmi, ei ole tarvis enam lapsi linna lasteaeda tuua.

Vot nii. Aga kuidas tööl läheb, küsid? No, ütleme nii, et huvitav on, väga huvitav. Üldjuhul suuri probleeme pole olnud, välja arvatud eilne juhus, kui müüsin inimesele banaani pesupulbri hinnaga. Banaanid maksid 71 senti, pulber aga 10 eurot sentidega. Ilmselgelt hakkas klient protestima, seda aga siis, kui tehing juba tehtud oli. Lisaks maksis ta kaardiga. Saime siiski raha tagastatud koos paraja hulga vabandustega.
Kuidas selline eksimus võimalik on? Sedapidi, et kaalukaupa me müüme koodidega. Sisestasin niisiis vale koodi, ega märganud, et hoopis vale asja müüsin. Siit järeldus: tuleb olla tähelepanelikum! Õnneks saan selle eksimuse oma "õpilase"-staatuse süüks ajada, olen ju alles algaja.
Muidu olen tööga rahul. Tööpäevad on aga üpris pikad ning 12 või 13 tundi jutti asjalik olla on ikka päris keeruline ülesanne. Üldjuhul on kliendid meil siiski rahulikud ja arusaajad :)

Alles ma siin

hõiskasin, et tõeline puhkus on käimas. Viimased neli päeva olen tööpostil viibinud. Jah, mina käin nüüd tööl. Ei lõika seekord nahast põrsaid, samuti ei topi ma ämblikke täis. Olen hoopis klienditeenindaja Jaagumäel. Lapsed on valvelasteaias minu tööpäevadel ja vabadel päevadel oleme koos kodus. Täna likvideerin kaost, mis tekkis minu äraolekul. On teine päris korralik.

Lapsed said Kristiina käest guaššvärvid. Galerii on juba üpris muljetavaldav, Gabriel riputas pildid pööningule pesunööride külge.
Värvidega kaasneb aga asjaolu, et Kirke on ülepeakaela värviline, poisid suudavad puhtana püsida. Õnneks on välja mõeldud soe vesi ja seep, mis murjamist taas Kirke teevad :)

Tegemised

Tõeline puhkus!
Lapsed on rahulikud, jooksevad õues, mängivad veega, liivaga, mina tegelen haljastuse ja peenardega, magame hommikuti kaua.. ja muidugi palju pannkooke :) Issi peab meil küll tööl käima, aga mina ja lapsed naudime suve täiel rinnal :)

Meil oli kaks lõkkeplatsi, kus põletasime oksi, puuprahti ja muud sellist. Otsustasin ükspäev, et piisab ka ühest platsist. Ja tegin teisest lillepeenra. Mul kulus umbes 3 tundi, et plats koristada ja sain 2 autokastitäit põlemisjääke (söesegune muld enamjaolt). Enamus aega läks kühveldamisele.
Selline siis lõkkeplatsi imeline muutumine:

Metsas käisime paar päeva tagasi. Mõtlesime, et läheme vaatame, kas mustikaid ja kukeseeni on juba. On küll. Päris palju mustikaid leidsime. Kukeseeni ka. Enamuse mustikatest sõime muidugi ära, Kirkega korjasime mõned ka kaussi. Eksisime korra ära ka, aga nagu näha, oleme elusalt ja tervelt tagasi :)
Minu metsalised: