Sain jälle mahti

siia paar rida kirja panna.
Madis tuli koju ära lõpuks! Päriseks. Käisime tal Ämaris vastas Kristiina ja Kristoferiga. Fotograafe oli rohkem, kui jälgida jõudsime ja siin ka väike galerii:

http://www.postimees.ee/2603824/pildid-afganistanis-teeninud-kaitsevaelased-saabusid-kodumaale/2634926

Olin natuke pabinas, polnud ma ju varem lennujaamast kaugemale sõitnud Tallinnas. Ja seekord oli mul tarvis Vilde teele sõita. Aga naviga on väga mugav sõita. Õigel ajal teatab, et keerama peab ja jääb piisavalt aega ka reastumiseks. Üks väike nõuanne siiski: sisesta alati navisse õige aadress ;) Päris ilma ekslemata meil see reis siiski ei õnnestunud, sest ühtäkki olime tänava vales otsas ja mulle ei tundunud ükski objekt tuttavana. Helistasin tädile ja uurisin siis, et mis valesti on,tuli välja et Kristiina unustas ühe numbri sisestada. Kui õigesse kohta jõudsime, teadsin juba täpselt, kuhu sõitma pean.
Järgmisel hommikul sõitsime Ämarisse edasi ja saime oma poisi kätte. Uskumatult hea tunne oli. Magasin kolmapäeva öösel väga hästi, hing oli lõpuks rahul! :)
Reede õhtuks oli Kristiina korraldanud Madisele üllatuspeo. Madis taipas siiski viimasel hetkel ära, et midagi on ikka valesti, niisiis polnud ta just väga üllatunud. Aga sõbrad said üle pika aja kokku ja see oligi peamine.
Mis siis lähiajal tulekul? Kursusega väljasõit A. Le Coq´i tehasesse ja töö juures jõulupidu. Seda küll vastupidises järjekorras. Sel laupäeval on juba jõulupidu, järgmisel reedel on Tartusse sõit. Õlletehases sooritame alkoholiseaduse lõputöö, meil tuleb õlle definitsioon pähe õppida.

Ja veel üks asi. Ühel sõbral oli vahepeal sünnipäev, täpsemalt 19. novembril. Kuna ma õigel ajal arvuti taha ei sattunud, siis soovin nüüd tagantjärgi õnne, kordaminekuid ja jaksu Sulle! :)

Ah sa mait!

Juba on  novembri keskpaik käes!
Aeg ikka tõttab jubedamalt, kas pole?
Isadepäev sai äsja selja taha jäetud, käisime isal külas, nagu meil kombeks saanud. Enne isa juurde minekut käisime Kaspari juures. Ta on meil nüüd ka sõdur. Läksime Kuperjanovi ÜJP-sse, mina koos oma laste ja Romeliga ja Krissu ka pojaga. Niisiis oli meil 5 last kaasas. Ja sedapidi pandi kirja ka, et Küppari juurde 5 last. Lapsed ei jõudnud ära imestada, et nii palju sõdureid igal pool: "Näe, sõdur! Veel üks! Ja veel üks!" Sellised hõiked saatsid meid õppehoonesse (sain aru, et seal toimuvad loengud). Auditooriumis tormasid põnnid ringi, lubasime neil nii liikuda, et me neid ei kuuleks, no eriti ei õnnestunud see neil. Üritasime Kaspari ja Henri-Oliveriga samal ajal juttu ajada, aga lastega pragamise kõrvalt oli see üks paras võimlemine. Lõpuks tegime pilti ka:

Olen ikka jupats küll..
Kui ära hakkasime tulema, ütlesin lastele, et nüüd võivad nad joosta. Poleks pidanud seda ütlema. Nad tormasid minema, kuuldeulatusest välja ja ka väravast välja. Meie pidime end veel välja registreerima ja väravas püüdis üks sõduritest lapsed kinni. Jooksin ka laste juurde lõpuks ja kuri sõdur andis põnnid mulle üle. No vedas, et ma auto just värava juurde parkisin ja mitte üle tee..
Igatahes, pakkisime lapsed autosse ja sõitsime vanaisale külla. Priit oma lastega oli ka seal, nii et vanaisa nägi kõiki oma lapselapsi ja lisakski veel paari põnni.
Isal on suur punane kass, Tuust. No ta on ikka pirakas. Parajasti oli Tuust toas, aga isa (tuntud ka kasside mittearmastajana) käskis kõutsi õue saata. Saatsingi. Priidu kaksikud siis vaatasid kassi läbi ukseklaasi ja üks sõnas: "Vaata, Tuust on nagu mingi metsloom!" Teine lisas: "Jah, nagu kits!"