Aeg ikka tõttab jubedamalt, kas pole?
Isadepäev sai äsja selja taha jäetud, käisime isal külas, nagu meil kombeks saanud. Enne isa juurde minekut käisime Kaspari juures. Ta on meil nüüd ka sõdur. Läksime Kuperjanovi ÜJP-sse, mina koos oma laste ja Romeliga ja Krissu ka pojaga. Niisiis oli meil 5 last kaasas. Ja sedapidi pandi kirja ka, et Küppari juurde 5 last. Lapsed ei jõudnud ära imestada, et nii palju sõdureid igal pool: "Näe, sõdur! Veel üks! Ja veel üks!" Sellised hõiked saatsid meid õppehoonesse (sain aru, et seal toimuvad loengud). Auditooriumis tormasid põnnid ringi, lubasime neil nii liikuda, et me neid ei kuuleks, no eriti ei õnnestunud see neil. Üritasime Kaspari ja Henri-Oliveriga samal ajal juttu ajada, aga lastega pragamise kõrvalt oli see üks paras võimlemine. Lõpuks tegime pilti ka:
Olen ikka jupats küll..
Kui ära hakkasime tulema, ütlesin lastele, et nüüd võivad nad joosta. Poleks pidanud seda ütlema. Nad tormasid minema, kuuldeulatusest välja ja ka väravast välja. Meie pidime end veel välja registreerima ja väravas püüdis üks sõduritest lapsed kinni. Jooksin ka laste juurde lõpuks ja kuri sõdur andis põnnid mulle üle. No vedas, et ma auto just värava juurde parkisin ja mitte üle tee..
Igatahes, pakkisime lapsed autosse ja sõitsime vanaisale külla. Priit oma lastega oli ka seal, nii et vanaisa nägi kõiki oma lapselapsi ja lisakski veel paari põnni.
Isal on suur punane kass, Tuust. No ta on ikka pirakas. Parajasti oli Tuust toas, aga isa (tuntud ka kasside mittearmastajana) käskis kõutsi õue saata. Saatsingi. Priidu kaksikud siis vaatasid kassi läbi ukseklaasi ja üks sõnas: "Vaata, Tuust on nagu mingi metsloom!" Teine lisas: "Jah, nagu kits!"
No comments:
Post a Comment