Lõpupäev

Nüüd on mind ka kooli nimekirjast välja arvatud. Asjale sai ametlik punkt pandud. Oli ühtlasi rõõmus ja natuke kurb päev. Väike pildiseeria:

Pinginaaber ja naabrineti Signega:

Ja kursuse juhendaja Mehisega sai pilti tehtud:

Loomulikult ka ühispilt:

Vasakul ääres ka õpetaja Hillar ja õpetaja Tiina-Mai. Nii palju meid siis sel aastal lõpetaski, üks kursusevend on puudu pildilt, tema reisib hetkel mööda Euroopat.
Voh. Eks näis, mis sügisel saab, kas jätkan kooliteed või mitte.
Vaatame, mis elu mulle põnevat toob suvel :)

Kui majapidamises pole köögikombaini

kuid maasika-piimakokteili ometi tahad, siis pole muud, kui käepäraste vahendite abil see kokteil valmis meisterdada.
Vaja läheb maasikaid, piima, suhkrut ja kaanega purki. Purgi suurus pole oluline, sest valmistada saab seda kokteili nii palju, kui parasjagu soovi on. Kasvõi mitu korda järjest. Moos tee eelnevalt valmis (sest purgis on seda vististi üsna tülikas teha), vala purki ja piim takkajärgi. Sulge kaas ja raputa purki. Raputamise aeg on samuti valmistaja enda valida. Mina raputasin mõne minuti, et natukene vahtu tekiks. Tulemus sai järgmine:

Lastele meeldis ja mulle ka :)

Jaanipäev

Seekordne jaanipäev möödus kartulipõllul ja saunas. Ilm oli fantastiline: päike sillerdas, ilm oli kuum. Üsna tavatu jaanipäeva kohta.
Kartulipõllul olime seetõttu, et mardikad vallutavad meie kartuleid. Naabrimees ütles, et mõned satikad ikka on. Läksime siis neid mõndasid ära korjama. 4 tundi hiljem tulime koju, seljad punased ja kanged, jalalihased valusad kükitamisest. Täna teeb särk seljas haiget ja magamine oli üsna raskendatud.

Täna, jaanimeeleolus, niitsin muru ja leidsin vot sellise asja:

Tegemist on eeldatavasti toonekure munaga, mis on pesast välja heidetud või kukkunud, lebas ta pesa all rohus. Imestama pani asjaolu, et muna oli terve. Toonekure pesa asub ju üsna kõrgel, hinnanguliselt 10 meetri kõrgusel. Jätsin selle muna muru sisse, ei oskagi midagi peale hakata. Tagasi panema vist nagu ei lähe?..

Läbi ta saigi..

Kaks aastat on möödunud justkui märkamatult. Kaks aastat koolis tarkuse ammutamist. Täna oli mul viimane lõpueksam, mille ma väga edukalt sooritasin. Nädala pärast on lõpupidu ja saan oma tarkust tõestava paberi.
Praegu aga maadlen oma peavaluga, mille arvatavasti suur pingelangus esile kutsus.
Täitsa imelik on olla. Ükski koolitöö ega tähtaeg ei pressi peale ja arvuti taha istun justkui vanast harjumusest, pole ju siia õigupoolest asjagi nüüd.
Eks ma katsun ikka meie tegemisi kirja panna, mu põnnid poetavad pärleid jätkuvalt päevast päeva. Eile tormas väga ärritatud Matu tuppa ja ütles: "Abielu ei ole minu jaoks!". Ju siis neil Kirkega jälle tüli majas. Täna aga sõitsime mööda remondis olevat Kreutzwaldi tänavat ning nägime üht teetöö masinat keset teed ukerdamas ja ummikut tekitamas. Kirke uuris, et miks see masin siin olema peab, vastasin siis, et tänaval tehakse remonti. Preili seepeale väga dramaatiliselt: "Oh, kui väsinud ma sellest teeremondist olen.."
Tädikohuseid täidan väga korralikult. Kristoferiga saan mõnusasti aega veedetud, tal on siiralt hea meel mind alati näha. Ja ma olen peaaegu kindel, et minult on ta õppinud nina kirtsutamise ja notsuhääle tegemise, sest need kaks asja ajavad teda alati naerma ning põnn üritab mind ka matkida.
Nüüd aga ootavad mind kibekiired ajad aias, sest mu peenrad lausa ägisevad umbrohus ja muru ei saa varsti enam muruks nimetada, pigem heinamaaks. Kuigi, esimesed redised olen juba salatiks teinud, nii et päris lootusetu aednik ma ikka pole. :)

Neljalapseline

Pärast eksamit (mis vist päris hästi läks), olin lapsehoidja Kristiinal. Olime algul lastega toas, sain isegi pool tundi pikutada, kui Kristofer magas ja minu põnnid telekat vaatasid. Siis aga paistis pilvede vahelt päike ja otsustasime randa minna. Sõitsin autoga linna ja parkisin auto Vabaduse platsile. Kraamisin autost lapsed ja vankri ja beebikoti kaasa ning seadsime sammud Tamula poole. Mina, kolm last ümber minu siblimas, neljas vankris. Pole vist vaja mainidagi, et püüdsime tähelepanu.
Pärast mitut mini-infarkti, mille põhjustas Mattias oma ettevaatamatu tormamisega, jõudsime siiski õnnelikult randa. Kristofer, kes polnud magama jäänud, väljendas vankris oma pahameelt, niisiis pistsin temagi varbaidpidi liiva sisse. Põnnil jäi ehmatusest korraks hing kinni, siis aga elavnes ja hakkas liiva sees varbaid sirutama ja krõnksutama. Varsti ta juba jorises heameelest. Istusime Kristoferiga pingile, rannas sagis üsna palju inimesi, nii et tal oli jälgimisobjekte küllaga. Minu põnnid aga turnisid atraktsioonide otsas, kisasid ja kiljusid, lõid vahepeal põlve ära ja käisid minu juures, et ma peale puhuksin. Inimesed vaatasid üsna segaduses pilkudega ning arvatavasti üritasid aru saada, mitu neist päriselt minu omad on.
Kui mu lapsed olid kõik atraktsioonid minu korda läbi käinud ja Mattiasel ihuhädad kimbutama hakkasid, hakkasime kesklinna poole tagasi astuma. Nüüd tormasid kõik kolm justkui pöörased mu ees ja ümber. Oli ikka tükk tegu, et nendega tervelt auto juurde tagasi jõudsin. Üks naine, kes mulle vastu jalutas, vaatas mind kaastundliku näoga ja naeratas ebalevalt, justkui mulle mõttes jõudu soovides. Ütlen ausalt, pole lihtne nelja lapsega linnas jalutada, kui üks on 6-kuune ja ülejäänud käituvad nagu 2-aastased. Nad panid mind seekord tõsiselt proovile.
Siit järeldus: tuleb lastega rohkem linnas jalutamas käia. Nad on ju harjunud maal jooksma pea seljas.

Praktika kaitsmine

on edukalt sooritatud, sain hindeks 5. Homme on finantsjuhtimise eksam, mis mind pabistama ajab.. Olen küll enam-vähem valmistunud, aga iial ei või teada.
Järgmisel nädalal on veel juhtimise eksam ja lõpueksam ja siis ongi otsas mu koolikohustused selleks aastaks vähemalt.

Vahepeal on aga maasikate aeg kätte jõudnud. Sain ka oma peenralt päris oma esimese maasika:

Sel aastal veel suurt saaki ei saa, aga lastel suu magusaks ikka :)

Huh.. puh..

Oeh ja ah.. Käes on taas mu "lemmikaeg"- sessiaeg. Olen aheldatud oma arvuti külge, kirjutan lehekülgede viisi tarka teksti päevas, sukeldun erialakirjandusse, milleks on "Juhtimise alused", "Ärirahandus", "Ettevõtlikkusest ettevõtluseni" ja muu taoline.
Kuna lapsed on suvepuhkusel, siis tuleb mul aeg-ajalt tohterdada ka katkisi põlvi ja täita kastekannu, et põnnid saaksid januseid lilli, maasikaid ja koera kasta.
Parim sõber on minul praegu kohv ja lastel jäätis. Nad on muidugi superõnnelikud selle üle, et päevas mitu korda jäätist saavad, kuidagi tuleb ju kompenseerida seda, et ujuma minekuks emmel aega ei jätku.
Kirjatööd saavad loodetavasti selle nädalaga ühele poole, siis jääbki ainult õppimise rõõm.
Hommikuti olen ma umbes selline:

Lastehoius käis fotograaf

Ja tegi mu marakrattidest vahvaid pilte: