Kaks aastat on möödunud justkui märkamatult. Kaks aastat koolis tarkuse ammutamist. Täna oli mul viimane lõpueksam, mille ma väga edukalt sooritasin. Nädala pärast on lõpupidu ja saan oma tarkust tõestava paberi.
Praegu aga maadlen oma peavaluga, mille arvatavasti suur pingelangus esile kutsus.
Täitsa imelik on olla. Ükski koolitöö ega tähtaeg ei pressi peale ja arvuti taha istun justkui vanast harjumusest, pole ju siia õigupoolest asjagi nüüd.
Eks ma katsun ikka meie tegemisi kirja panna, mu põnnid poetavad pärleid jätkuvalt päevast päeva. Eile tormas väga ärritatud Matu tuppa ja ütles: "Abielu ei ole minu jaoks!". Ju siis neil Kirkega jälle tüli majas. Täna aga sõitsime mööda remondis olevat Kreutzwaldi tänavat ning nägime üht teetöö masinat keset teed ukerdamas ja ummikut tekitamas. Kirke uuris, et miks see masin siin olema peab, vastasin siis, et tänaval tehakse remonti. Preili seepeale väga dramaatiliselt: "Oh, kui väsinud ma sellest teeremondist olen.."
Tädikohuseid täidan väga korralikult. Kristoferiga saan mõnusasti aega veedetud, tal on siiralt hea meel mind alati näha. Ja ma olen peaaegu kindel, et minult on ta õppinud nina kirtsutamise ja notsuhääle tegemise, sest need kaks asja ajavad teda alati naerma ning põnn üritab mind ka matkida.
Nüüd aga ootavad mind kibekiired ajad aias, sest mu peenrad lausa ägisevad umbrohus ja muru ei saa varsti enam muruks nimetada, pigem heinamaaks. Kuigi, esimesed redised olen juba salatiks teinud, nii et päris lootusetu aednik ma ikka pole. :)
No comments:
Post a Comment