Pärast eksamit (mis vist päris hästi läks), olin lapsehoidja Kristiinal. Olime algul lastega toas, sain isegi pool tundi pikutada, kui Kristofer magas ja minu põnnid telekat vaatasid. Siis aga paistis pilvede vahelt päike ja otsustasime randa minna. Sõitsin autoga linna ja parkisin auto Vabaduse platsile. Kraamisin autost lapsed ja vankri ja beebikoti kaasa ning seadsime sammud Tamula poole. Mina, kolm last ümber minu siblimas, neljas vankris. Pole vist vaja mainidagi, et püüdsime tähelepanu.
Pärast mitut mini-infarkti, mille põhjustas Mattias oma ettevaatamatu tormamisega, jõudsime siiski õnnelikult randa. Kristofer, kes polnud magama jäänud, väljendas vankris oma pahameelt, niisiis pistsin temagi varbaidpidi liiva sisse. Põnnil jäi ehmatusest korraks hing kinni, siis aga elavnes ja hakkas liiva sees varbaid sirutama ja krõnksutama. Varsti ta juba jorises heameelest. Istusime Kristoferiga pingile, rannas sagis üsna palju inimesi, nii et tal oli jälgimisobjekte küllaga. Minu põnnid aga turnisid atraktsioonide otsas, kisasid ja kiljusid, lõid vahepeal põlve ära ja käisid minu juures, et ma peale puhuksin. Inimesed vaatasid üsna segaduses pilkudega ning arvatavasti üritasid aru saada, mitu neist päriselt minu omad on.
Kui mu lapsed olid kõik atraktsioonid minu korda läbi käinud ja Mattiasel ihuhädad kimbutama hakkasid, hakkasime kesklinna poole tagasi astuma. Nüüd tormasid kõik kolm justkui pöörased mu ees ja ümber. Oli ikka tükk tegu, et nendega tervelt auto juurde tagasi jõudsin. Üks naine, kes mulle vastu jalutas, vaatas mind kaastundliku näoga ja naeratas ebalevalt, justkui mulle mõttes jõudu soovides. Ütlen ausalt, pole lihtne nelja lapsega linnas jalutada, kui üks on 6-kuune ja ülejäänud käituvad nagu 2-aastased. Nad panid mind seekord tõsiselt proovile.
Siit järeldus: tuleb lastega rohkem linnas jalutamas käia. Nad on ju harjunud maal jooksma pea seljas.
No comments:
Post a Comment