Veendusin taaskord

et vanakooli ravitsemisest on ikka kasu. Küüslaugu söömine on mu nohuga peaaegu üks-null teinud. Kolm päeva tagasi suutsin tunni ajaga paki taskurätte täis nuusata, siis täna pole veel ühe pakiga poole pealegi jõudnud :) Kursaõde soovitas küüslaugu mahla ninna tilgutada, kuid sellest ma loobusin, sest suur nohu on nina seestpoolt juba väga õrnaks teinud ja kunagi sai proovitud küüslauguküüne ninna toppimist. Noh, ütleme nii, et pisarad ka jooksid, nii valus oli. Ma ei taha teada, mis valu siis veel tuleb, kui puhast mahla ninna tilgutada. Muide, kursaõde mainis ka seda, et antud protseduuri tasub wc-s teha, sest lisaks pisaratele pidi ka midagi muud tilkuma hakkama.. Novot.

D oli suutnud ennast kokku võtta ja selle arvestustöö meile valmis teha. Terve töö tegemise aja ta jalutas klassis ringi, nii et spikerdamine oli suhteliselt keeruline. Miks ma spikerdan, küsid? Sest antud õpetaja on selgelt öelnud, et tema ei ole siin koolis õpetamise pärast, vaid see on hea koht lihtsalt ära olemise jaoks. No ja kui niisama istumise eest veel raha ka antakse, seda parem. Point on selles, et talle ei meeldi või ei taha õpetada. Ta loeb lihtsalt oma konspektist meile mõisteid ja selgitusi ette. Minu küsimus on, et kui tema pole aastate jooksul suutnud neid mõisteid selgeks teha omale, miks peaksin mina suutma seda paari kuuga? Taaskord on tema minu blogis. Eks see tähendab, et ta ei anna rahu mulle. Ei annagi. Olen kohutavalt häiritud, et selline õppejõud mind "õpetab".

Lisaks D-le on koolis ikkagi häid elamusi ka. Eile käisid meil külalised Lõuna-Saksamaalt Offenburgi Kaubanduskoolist. Mõned õpilased ja õpetajad. Nad on meie kooli sõpruskool. Sõprussuhted on kestnud juba 10 aastat. Sakslased peatuvad Eestis umbes 4 nädalat, nad külastavad erinevaid ettevõtteid ja sõidavad mööda Eestit ringi, vaatavad vaatamisväärsusi. Nende jaoks on meie kodumaa hetkel eksootika, siin puha talv ju, Lõuna-Saksamaal on praegu juba +16 kraadi.
Mulle kohutavalt meeldib nende õppesüsteem. Kui Saksamaal lähed elukutset omandama, siis paralleelselt kooliskäimisega käid ka juba tööl. Ja töötad alal, mida õpid. Näiteks Feliks õpib turundust ja töötab bürookaupu müüvas ettevõttes, Galina aga õpib automüügi erialal (jah, sellist asja saab kohe eraldi õppida Saksamaal) ja töötab S&G firmas, mis tegeleb Mercedes Benz autode müügiga, ning tal on juba oma isiklik mersu. Galina on 21 aastane. Saksamaal on suhteliselt haruldane, et 27-aastane õpib koolis. Üldjuhul on inimesed selleks elueaks juba ameti omandanud ning ka töötavad oma erialal. Eestis aga tuleb pidevalt ümber õppida või siis töötad absoluutselt teisel erialal, mitte sellel, mida õppisid. Lisaks on praktikale saada ikka väga keeruline, rääkimata tööle saamisest ilma eelneva töökogemuseta. Saksamaal aga oled ettevõttes tavatöötajatega samal pulgal. Ettevõtete juhid on targad, koolist tulnud noore saab ju täpselt oma firma vajaduste järgi välja õpetada. Eestis seda veel ei taibata.
Jah, kultuuride erinevus on ikka tuntav. Aga lubasime, et järgmisel aastal läheme neile Saksamaale külla. Kirjutame projekti ja läheme. Eks näis, mis saab, aga ma tõesti loodan, et see õnnestub meil :)
Ahjaa, siis kui ametlik osa oli läbi, saime tudengitega ka vabamalt suhelda. Muuseas uuris Feliks, et meil pidi siin ööklubi Balance olema, et kuidas seal olukord on. :) Muigasin ja soovitasin kindlasti minna, lisasin veel, et neil on seal kindla peale lööki ;) Välismaa noored kutid on väga minev kaup ju, eriti siin külmas Kagu-Eesti nurgas :D

Siin aga mu uusim muusikaline avastus Katie Melua. Mõnusa häälematerjaliga siiras tütarlaps:

Olengi haige

Kohutav nohu on. Sellist nohu ei mäletagi endal olevat. Aga samas, ma ütlen seda vist iga kord, kui ma haige olen. Pea on paks otsas, nina on paistes, kõrvades kumiseb ja üleüldse on hull väsimus peal. Aga no puhata pole ikka aega ju. Koolis vaja käia, pisikuid levitamas. Tegelikult ma ei käiks koolis, aga õpetaja D-l pole targemat teha kui lolli mängida. Meil pidi olema eile arvestustöö. Noh, valmistusin selleks, läksin kooli. Aga kui klassi astusime, teatas õpetaja, et töö jääb ära. Klassis loomulikult tõusis pahameel, pooled poleks kohale tulnudki, kui oleks teadnud, et töö jääb ära, mina oleks samuti selle poole hulgas olnud. Põhjuseks tõi õpetaja, et tal olevat eelmisel päeval nii palju tunde olnud, et ei jõudnud töid valmis meile. Ometi leppisime kontrolltöö aja nädal aega tagasi kokku! Uskumatu mees, ma ütlen! Kahu, et selliseid õppejõude leidub. Kui ütlesime, et tähtajad kehtivad temale ka, mitte ainult meile, siis irvitas ta meile näkku, ja ma ei liialda praegu.
Tuju oli täitsa rikutud, lisaks pea valutas, kui koju jõudsin.
Täna siis lähen uuele üritusele, loodan, et tal seekord on töö valmis meile. Tänane päev kestab mul kella neljani, tunde on nii palju. Näis, kas ma õhtuks elus olen veel.

Seiklused Passatiga

jätkuvad. Ma ütlen, et see auto ei salli mind. Alati juhtuvad igasugu asjad selle autoga just siis, kui mina temaga sõidan.
Eile hommikul läks esirehv katki. Anne märkas, et rehv on tühjavõitu, mõtlesin, et sõidan linnast tanklast läbi ja pumpan täis, aga ma ei jõudnud nii kaugele. Umbes 10 km enne linna pidin auto kinni pidama. Jäin kooli hiljaks. Õigemini, esimesse tundi ei jõudnud, abi ootamine ja rehvivahetus võtsid päris kaua aega. Jalad hakkasid külmetama auto peal, hoolimata sellest et mootor töötas. Mulle tundub, et sain külma, öösel ärkasin selle peale, et kurk kipitas ja nina oli kinni, mis kinni.

Järgmisel nädalal on lastel vaheaeg. Kõigil kolmel. Ma ei teagi, kuhu ma nad asumisele saadan. Minul ju ei ole vaheaega. Mõtlen veel selle üle. Ehk teen mõnel päeval poppi. Ujumas tahame käia vaheajal ja kelgutamas ka enne veel kui lumi ära läheb.

No ja siis veel see ka, et mul on üks pisike hiir köögis. Selline hästi väike ja puhvis. Muidu ma alati kisan, kui mõnda ootamatut närilist näen, aga sellise nunnu peale ei tõsta isegi mina häält. Asjatab pliidi taga, vahel krabistab, teinekord kõnnib niisama köögi põrandal. Loodan, et ta suureks ei kasva, et ta ongi mini-hiire tõugu :)

Kaks poissi

mõlemad 5-aastased, ajavad lasteaia koridoris juttu. Aitasin parajasti lastel jalanõusid jalast võtta.
Markus: Kuule, kas sa ise ei oska endal saapaid jalast võtta?
Mattias: Muidugi oskan! Aga ma praegu küll ei taha.
Markus: Aga tead, et kui sa ülikooli lähed, siis ei aita mitte keegi sul saapaid jalast võtta!

Muigasin selle teema peale omaette. Näed siis, lasteaialastel juba ülikoolimõtted ja -mured.
Gabriel saab mul täna noorkotkaks. Eile õppis vannet. Terve õhtu korrutas, kuidagi ei tahtnud meelde jääda. Seletasime talle üksipulgi lahti selle vande, et ta aru ka saaks, mida ta üldse õppima peab. Siis nagu hakkas paremini meelde jääma. Olen ikka seda meelt, et kui asjast aru saad, siis on lihtsam õppida.
Hommikul tuli ta üles ja vanne oli peaaegu peas. Poja oli isegi natuke imestunud, õhtul oli ju täitsa sassis kõik.  Seletasin siis, et nii juhtubki, öösel aju kinnitab õhtul õpitu.
Ootan ise ka huviga, et mida nad korraldama hakkavad. Gabriel on ju mul looduslaps, jalutab mööda metsi ja tassib käbisid, tõrusid ja oksi-lehti koju pidevalt. Ükspäev uuris ta, et mis ma arvan sellest, kui ta hakkaks sipelgaid pidama. Iseenesest ju päris huvitav oleks vaadelda, kuidas sipelgad toimetavad ja pesa ehitavad, aga siiski jäin arvamusele, et sipelgatel on ikkagi vabas looduses parem elada. Pärast mõningast mõtlemist jõudis ta ise ka sellele järeldusele, et ega ei ole hea vangistuses olla, lisaks on meil ju niikuinii metsas suur suur siplegapesa juba olemas.

Väljas on võrratu!

Väga külm, aga väga ilus ilm on. Oksad on kaetud justkui kristallidega, need kristallid langevad aeglaselt maha ja kui seda vaatemängu vastu valgust vaadata on oht, et külmud ära.. Niivõrd lummav vaatepilt, et kaotad ajataju. Läksin ainult korraks puid tooma, kui tuppa tagasi jõudsin, avastasin, et olin oma tund aega juba õues olnud.
Gabriel ka toas ei püsi, käib oma sõbrannadega suusatamas. Ta meil siin külas pea ainuke poiss. Oma vanuserühmas vähemalt. Eile jõudis alles pool 8 õhtul koju, nad olevat peitust mänginud ja hämaras on see ju kordades põnevam, kui päevavalges :)

Pisemaid ma täna õue ei lase, nad põrgulised ei ütle ka, kui külm hakkab. Kirke tuli eile tuppa ja siis teatas, et tal käed ja jalad külmetasid juba tükk aega, aga mängida oli vaja ju. Jootsin siis tassitäie kuuma teed ja söötsin sooja suppi sisse ning mässisin külmunud piiga sooja pleedi sisse. Vast ei külmetanud ikka ära teda.
Praegu mängivad mudelautodega, Kirke on see domineerivam pool, sest kõik pisemad autod on titad, punased ja oranžid on emmed või õed, ülejäänud on issid ja onud.

Kirjutan finantsanalüüsi ja taustaks kõlab:

Minu isiklik Rüütel

Mul on olemas üks Rüütel, kes mind ootamatutest olukordadest ikka välja aidanud on. Selleks rüütliks on Aarise tööandja, Tarmo. No ikka juhtub, et naisterahvas jääb autoga hange kinni või saab masinal ootamatult küte otsa, eksole. Kuidagi trehvab nii, et Tarmo on alati käepärast.
Eile juhtuski nii, et mul sai täpselt Kuustemäel (Aarise töökoht) küte otsa. Näidiku järgi oleks ma pidanud saama sõita maale ja veel linna tagasi. Aga juba Kääpal tundsin, et autol jäi jõudu vähemaks, kuid siis ma ei kahtlustanud veel, et küte otsas. 8 km hiljem suri auto mootor välja ja kõik. Helistasin parajasti Aarisele, kui Tarmo sõitis vastu. Pidasin ta kinni, seletasin olukorra ära ja käisime kütet toomas. Ta vist on juba harjunud, et mul igasugu asju juhtub. Tarmo on selline väga rahulik tüüp, räägib vaikselt, kuid kindlameelselt. Ma arvan, et ta on suurepärane isa oma põnnidele. Selline, kes kõik laste jutud alati ära kuulab :)

Eile oli see kurikuulus naistepäev ka ju. Poodides oli võimatu käia, järjekorrad igal pool, lilleletid poe vabadel pindadel. Ise suhtun päris rahulikult sellesse päeva. Et ukse taha meest ei jäta, kui tal lilli kaasas pole. Üldse see lillekinkimise teema on minu jaoks veidi võõras. Eks see tuleb kodust kaasa. Meil isa polnud ka ju teab mis romantik. Vahel tõi emale mõne põllulille ja need kinkimised olidki erilisemad, sest polnud mingit kohustavat tähtpäeva, vaid lihtsalt tahtmine naisele naeratust näole tuua. Ja nii siis minagi olengi õnnelikum, kui mulle täiesti suvalisel päeval karikakraid tuuakse :)

Vaidluste lainel

Nagu eilsest veel vähe, sain ka täna vaielda. Sedakorda siis koolis. Õpetaja D oskab ikka närvi mustaks ajada küll. Eelmisel nädalal oli meil arvestustöö, täna saime need kätte. Hindeid töödel polnud, parandusi samuti mitte. Ta ütles kõigile hinded ja pani need omale kirja. Protseteerisime, et no miks pole töid parandatud, tahaks ju teada, mis valesti läks. Ta ütles, et meil pole selle teadmisega midagi peale hakata ja kõik. Porisesime, mis me porisesime, ta jäi endale kindlaks.
Tund möödus suhteliselt kiiresti. Tunni lõpus küsisin, et kas ma äkki saaksin aine koos juhtidega lõpetada. Ma olen varem juba maininud, et sügisel lähen edasi õppima ja need ained, mis praegu läbimata jäävad, tulevad mul hiljem järgi teha. Hea oleks ju, kui saaksin need ained läbida koos oma klassiga. Enamus õpetajaid on nõus sellega, et ma osalen tundides, nad teevad omale märked minu kohalviibimise kohta, saan ka tööd kaasa teha ja esitada, nii on mul kahe aasta pärast lihtsam. Õpetaja D aga arvas, et mul on vahest targematki teha, kui õppida ja üleüldse ei peaks ma muretsema selle pärast, mis kahe aasta pärast juhtuma hakkab. Täitsa võimatu tegelane. Üritasin küll selgitada, et mul olekski kahe aasta pärast lihtsam, kui ma saaksin praegu ära teha teatud asjad, no aga mida sa ikka seinaga räägid.

Ühesõnaga, ma olen sel nädalal vaidlemise lainel. Tegelikult, ma ju ei vaidle, ma lihtsalt seletan, miks minul õigus on.;)

Mordakniga

Jah, tänapäeva moodne haigus. Elu keeb seal, kõik paisatakse sinna, muuhulgas väga suur protsent mingit jura, mida isegi päriselt ei mõelda. Äsja pidasin maha ühe tulise vaidluse tõelise mehe teemadel.
Nimelt tuli üks naisterahvas lagedale väitega, et tõeline mees kingib oma naisele naistepäevaks tutika mersu. No isver küll! Algul olin sõnatu. Siis aga hakkasin kommenteerima tema väidet. Muuhulgas mainisin, et tõeline naine ei ületähtsusta materiaalseid väärtusi. No siis hakkas tulema.
Tädi hakkas oma kodust ja üksinda lapse kasvatamisest ja pangalaenu maksmisest jahuma. Jeerum küll.
Ja siis kõige lõpuks ütles veel, et tema on eluaeg ainult iseendale lootnud. Aga milleks siis oodata mehelt kingituseks autot, uurisin mina. Siis ta poetas, et tal polegi autot vaja, et olevat olemas juba ning miks ma üleüldse nii suurt draamat teen asjast, mis on tühipaljas pilt ja mõttetud sõnad, mille lõpus naerunägu.
Selle peale ütlesin, et ta on solvanud oma väljaütlemisega kõiki väiksemapalgalisi tõelisi mehi. Asi lõppes sellega, et ta kustutas kogu postituse.
Mida ma öelda tahan selle kõigega? No eks ikka seda, et inimesed võiksid ikka veidikene mõelda, enne kui internetiavarustesse oma lollusi postitavad.

"Emme, kas mul on juba koolihambad?"

"Ei, sul ei ole veel koolihambad."
"Aga kui need piimahambad ära tulevad, kas siis ma saan omale koolihambad?"
"Jah, siis saad."
Väike mõttepaus.
"Aga issil on tööhambad, eks?"