Kohutav nohu on. Sellist nohu ei mäletagi endal olevat. Aga samas, ma ütlen seda vist iga kord, kui ma haige olen. Pea on paks otsas, nina on paistes, kõrvades kumiseb ja üleüldse on hull väsimus peal. Aga no puhata pole ikka aega ju. Koolis vaja käia, pisikuid levitamas. Tegelikult ma ei käiks koolis, aga õpetaja D-l pole targemat teha kui lolli mängida. Meil pidi olema eile arvestustöö. Noh, valmistusin selleks, läksin kooli. Aga kui klassi astusime, teatas õpetaja, et töö jääb ära. Klassis loomulikult tõusis pahameel, pooled poleks kohale tulnudki, kui oleks teadnud, et töö jääb ära, mina oleks samuti selle poole hulgas olnud. Põhjuseks tõi õpetaja, et tal olevat eelmisel päeval nii palju tunde olnud, et ei jõudnud töid valmis meile. Ometi leppisime kontrolltöö aja nädal aega tagasi kokku! Uskumatu mees, ma ütlen! Kahu, et selliseid õppejõude leidub. Kui ütlesime, et tähtajad kehtivad temale ka, mitte ainult meile, siis irvitas ta meile näkku, ja ma ei liialda praegu.
Tuju oli täitsa rikutud, lisaks pea valutas, kui koju jõudsin.
Täna siis lähen uuele üritusele, loodan, et tal seekord on töö valmis meile. Tänane päev kestab mul kella neljani, tunde on nii palju. Näis, kas ma õhtuks elus olen veel.
Ma ka just täna lõpetasin sessi, kus käisin haigena kohal. Kui palavik ikka tõusma hakkas, siis oli selline vappekülm, et sõna otses mõttes terve keha värises... Aga nüüd olen rahul, et ennast sundisin ikka minema, sain ainult 5-i :D Muidu oleks pidanud kõik järgi tegema...
ReplyDelete