mõlemad 5-aastased, ajavad lasteaia koridoris juttu. Aitasin parajasti lastel jalanõusid jalast võtta.
Markus: Kuule, kas sa ise ei oska endal saapaid jalast võtta?
Mattias: Muidugi oskan! Aga ma praegu küll ei taha.
Markus: Aga tead, et kui sa ülikooli lähed, siis ei aita mitte keegi sul saapaid jalast võtta!
Muigasin selle teema peale omaette. Näed siis, lasteaialastel juba ülikoolimõtted ja -mured.
Gabriel saab mul täna noorkotkaks. Eile õppis vannet. Terve õhtu korrutas, kuidagi ei tahtnud meelde jääda. Seletasime talle üksipulgi lahti selle vande, et ta aru ka saaks, mida ta üldse õppima peab. Siis nagu hakkas paremini meelde jääma. Olen ikka seda meelt, et kui asjast aru saad, siis on lihtsam õppida.
Hommikul tuli ta üles ja vanne oli peaaegu peas. Poja oli isegi natuke imestunud, õhtul oli ju täitsa sassis kõik. Seletasin siis, et nii juhtubki, öösel aju kinnitab õhtul õpitu.
Ootan ise ka huviga, et mida nad korraldama hakkavad. Gabriel on ju mul looduslaps, jalutab mööda metsi ja tassib käbisid, tõrusid ja oksi-lehti koju pidevalt. Ükspäev uuris ta, et mis ma arvan sellest, kui ta hakkaks sipelgaid pidama. Iseenesest ju päris huvitav oleks vaadelda, kuidas sipelgad toimetavad ja pesa ehitavad, aga siiski jäin arvamusele, et sipelgatel on ikkagi vabas looduses parem elada. Pärast mõningast mõtlemist jõudis ta ise ka sellele järeldusele, et ega ei ole hea vangistuses olla, lisaks on meil ju niikuinii metsas suur suur siplegapesa juba olemas.
No comments:
Post a Comment