Mul on olemas üks Rüütel, kes mind ootamatutest olukordadest ikka välja aidanud on. Selleks rüütliks on Aarise tööandja, Tarmo. No ikka juhtub, et naisterahvas jääb autoga hange kinni või saab masinal ootamatult küte otsa, eksole. Kuidagi trehvab nii, et Tarmo on alati käepärast.
Eile juhtuski nii, et mul sai täpselt Kuustemäel (Aarise töökoht) küte otsa. Näidiku järgi oleks ma pidanud saama sõita maale ja veel linna tagasi. Aga juba Kääpal tundsin, et autol jäi jõudu vähemaks, kuid siis ma ei kahtlustanud veel, et küte otsas. 8 km hiljem suri auto mootor välja ja kõik. Helistasin parajasti Aarisele, kui Tarmo sõitis vastu. Pidasin ta kinni, seletasin olukorra ära ja käisime kütet toomas. Ta vist on juba harjunud, et mul igasugu asju juhtub. Tarmo on selline väga rahulik tüüp, räägib vaikselt, kuid kindlameelselt. Ma arvan, et ta on suurepärane isa oma põnnidele. Selline, kes kõik laste jutud alati ära kuulab :)
Eile oli see kurikuulus naistepäev ka ju. Poodides oli võimatu käia, järjekorrad igal pool, lilleletid poe vabadel pindadel. Ise suhtun päris rahulikult sellesse päeva. Et ukse taha meest ei jäta, kui tal lilli kaasas pole. Üldse see lillekinkimise teema on minu jaoks veidi võõras. Eks see tuleb kodust kaasa. Meil isa polnud ka ju teab mis romantik. Vahel tõi emale mõne põllulille ja need kinkimised olidki erilisemad, sest polnud mingit kohustavat tähtpäeva, vaid lihtsalt tahtmine naisele naeratust näole tuua. Ja nii siis minagi olengi õnnelikum, kui mulle täiesti suvalisel päeval karikakraid tuuakse :)
No comments:
Post a Comment