Eile lõuna ajal helistas mulle lastehoiu juhataja ja teatas, et lastehoius on puhkenud tuulerõugepuhang. Kõik lapsed on palavikus, välja arvatud minu omad. Ave ütles, et ta lihtsalt teavitab mind ning et mu põnnid võivad õhtuni olla rühmas. No selge. Läksin siis linna, asju ajama. Esmaspäeval ostsin endale kingad. Poes olid jube ilusad, olin täitsa rahul, kui hakkasin neid kodus jalga panema, avastasin, et külje peal on auk. Konkreetne auk. Olin parajalt õnnetu, sest need kingad tõesti meeldisid mulle. Aga augulisi ka ei tahtnud. Eile viisin siis poodi tagasi. Müüja oli väga sõbralik ja arusaaja. Ostsin teised kingad asemele. Valimine võttis jälle omajagu aega. Aaris oli poes kaasas ja kui ma seal kingi proovisin ja parajalt vigisesin iga kinga kallal, siis ta pomises muiates: "10 aastat olen juba kannatanud seda.." :D No sellepärast ma ostangi jalanõusid nii nii harva, et ma ei leia omale sobivaid ju.. Ma peaaegu imetlen naisi, kes lähevad poodi ja muudkui ostavad. Mina muudkui proovin ja mõtlen.. Sobitan mõttes kodus olevate riietega.. Keeruline värk ju. Ei saa uisapäisa otsustada.
See selleks, kingateema vast on selleks aastaks lõpetatud.
Pärast lõunat läksin praktikale. Toomas oli eile eriti hajevil. Ma arvan, et tal on mingi suur mure. Aga torkima ka ei hakanud, kui ta tahab, siis räägib ise mulle. Või ei räägi üldse.
Tegin eile defektiga kaupade kohta kaebusi firmadele.
Ahjaa, esmaspäeval sain esimest korda elus faksi saata :)
Ja siis poole 5 ajal helistas Ave uuesti, et nüüd on Kirkel ka palavik juba :( Kui lasteaeda jõudsime, siis jooksid mulle kaks rõõmsameelset last vastu. Palavikus muljet küll ei jäänud. Kodus olime veel õueski lastega. Polnud viga midagi. Ja siis öösel.. ma isegi ei tea, palju kell olla võis. Kirke hakkas oma voodis vigisema. Läksin tema juurde ja ta oli tulikuum. Andsin talle palavikurohtu ja võtsin enda juurde voodisse. Rahutu öö oli meil mõlemal. Hommikul ärkas Kirke poole 8 ajal üles. Pani ennast riidesse ja nõudis lasteaeda. Kraadisin, 38,6 palavik. No selge. Andsin jälle rohtu, võtsin ta kaissu ja vaatasime koos raamatut, kuni ta magama jäi. Nüüd kilkavad Matuga koos. Ühtegi täppi senimaani tuvastanud pole, mis tuulerõugetele viitaks. Põnev on see, et mina ise pole ka tuulerõugeid põdenud. Gabriel oli 6 aastat tagasi rõugetes, siis mina haigeks ei jäänud. Nüüd siis jälle ootan, kas seekord?
No comments:
Post a Comment