Meie peres on traditsioon

Nimelt selline, et mina käin üksinda emade-ja isadepäevakontserditel. See traditsioon kestab meil juba kolmandat aastat. Kuidagi õnnestub nii, et alati on keegi lastest haige sel ajal ning Aaris on siis kodus, kui mina kontserti kuulan. See aasta polnud ka mingi erand. Kirke ja Matu on tuulerõugekahtlusega kodus, niisiis käisin üksinda. Emadepäevakontserdid mõjuvad mulle alati.. Pole suutnud pisaraid tagasi hoida, seekord ka vesistasin salaja. Õrnahingeline vahel..
Pärast kontserti tegime kodus pilti:

Vaatan seda ja mõtlen, et isver, kui suur Gabriel juba on. Peaaegu õlani mulle juba. Ei tea, kas ta kasvab ka pilvedesse, nagu onud?
Kui nüüd rääkida tuulerõugetest, siis Kirke ega Mattiase pealt pole ühtegi täppi leidnud. Kirke palavik on ka järgi andnud, püsib 37 piires. Küll aga on minul kõhu peal üks täpp. See täpp häirib mind kohutavalt. Olen lugenud tuulerõugete kohta infot netist, raamatutest, aga targemaks pole saanud, et kas ma olen nüüd nakatunud. Eks aeg näitab, tore küll, kui ma praegu marslaseks pean hakkama.
Kuna Mattiasel pole palavikku olnud, siis lubasin ta täna õue. Kirke on toas ja joonistab vesivärvidega. Muu hulgas on ta ära värvinud iseenda ja tooli seljatoe. Lauast ma parem ei räägigi. Aga kuna ilm on super, siis mul pole lihtsalt südant keelata Kirkel lauda plötserdamast. Olgu tal siis seegi pisike rõõm :)