Otsustasin täna

seeliku selga panna. Ja nagu ikka, siis sellistel päevadel kohe peab midagi juhtuma.
Esiteks püüdsin pilke. Seelikus mina ja me vana passat on üsna halenaljakas vaatepilt tegelikult. Sellepärast hale, et mul hakkab endast kahju, hahh :D Sõidaks palju parema meelega mingi uuema masinaga ringi.
No igatahes, kooli jõudsin ilusti. Parkisin auto tehnomaja juurde ära, nii nagu ikka, et saaks krokodillidega ligi. Läksin tundi. Oleks võinud pigem kodus passida, ausalt. Mitte midagi tarka me seal ei teinud. Võtsin raamatukogust ühe raamatu selle aine jaoks, peaksingi õigupoolest seda lugema hetkel.
Kui tund läbi, istusin oma autosse. Ja oh imet, ta ei käivitunud. Õnneks oli mul Signe käepärast. Ühendasime krokodillid, aga ei midagi. Auto ei kõssanudki. Starteritki ei andnud. Otsustasin, et sõidan koos Signega peamajja ja kutsun pärast kedagi targemat appi, kui tunnid läbi. Tuligi keegi targem. Meelis tuli ühe suure-suure autoga. Nii suurega, et ma pidin autosse hüppama, kuna mul oli ju seelik seljas ja autol astmelauda polnud. Ma ei saanud jalga tõsta nii kõrgele, et oleks ulatunud autosse, vot nii kõrge auto oli. Meelis oli koos töökaaslasega, kes mu ukerdamise peale muigas. Kaks meest panid mu auto käima ja mainisid, et tal on vist klemmplaat läbi süüteluku juures. Novot.
Õhtul pidasime perega aru ja otsustasime, et on viimane aeg uus masin soetada. Viimase tõuke asjale andis minu diskussioon kursaõdedega, kes uurisid, et kas ma sain ikka auto käima. Vastasin, et ei saanud. Selle peale küsiti, et kas köiega ka tõmbasite? Ajasin selja sirgu ja ütlesin, et ma olen selliste asjade tarbeks liiga vana. Pärast mõtlesin oma sõnade üle. Tõesti, auto sundkäivitamine ei ole enam põnev minu jaoks. Tahaksin lihtsalt, et ma istun autosse, keeran võtit ja sõidan punktist A punkti B ja tagasi, koos vahepeatustega ja ilma krokodillideta. Vanasti tundsin uhkust selle üle, et oskan kapoti alt autot käivitada, nüüd ei sobiks see minu olemusega enam kuidagi.
Eks näis, kekutan siis, kui uus raudratsu olemas :)