Esimene äike

Õhtul läks taevas ja kogu maailm äkki väga lillaks. Niitsin veel kähku muru nii kuis jaksasin, et enne vihma enam-vähem omadega ühele poole jõuaks. Vihm aga mõjus murule nii hästi, et mul on tahtmine täna uuesti niitma minna. Õu sai puhtaks pestud äikese poolt, kõik on nüüd heleroheline ja väga särav. Õhk on ka puhas ja värske. Toomingad õitsevad, naabrimees ütles, et kui toomingas õitseb, on kartulipanekuks aeg küps. Nädalavahetusel siis kartulipanek plaanis.

Tõime lastele "paadi" tiigi peale. Nüüd on meil parvepoisid:

Reegel on, et paadiga tohib sõita ainult siis, kui emme või issi kodus on. Täna sõidutas poja oma klassiõdesid  ka, väga rahulolev ilme näol.

Samal ajal, kui poisid paadiga sõidavad, huvitub Kirke ikka teistsugustest asjadest ja olenditest. Näiteks meeldivad preilile hirmsat moodi teod. Ta võib tundide viisi jälgida, kuidas tigu edasi liigub, aeg-ajalt tigu kätte võttes ja sealjuures imestades, et "oi kui kiiresti talle sarved tagasi kasvavad".
Mingil hetkel toast õue astudes märkasin, et Kirke lükkab tasakesi ratast edasi. Lähemale jõudes avanes selline vaatepilt:

Antud teole pani Kirke nimeks Mati.