Täitsa uskumatu, eksole? Aaris helistas, et pange sportlikult riidesse, lähme sörgime veidi. Ega siis midagi, panin ennast ja lapsed valmis. Auto sõitis ette ja läksime. Tee peal tuli välja, et läheme teatejooksu jooksma. Valla kergliiklustee avamise puhul korraldati jooks. Olime Karini meeskonnas. Tule taevas appi, mõtlesin endamisi. Pean häbenedes tunnistama, et jooksin viimati mingit distantsi vist keskkoolis. Minule oli jäetud 500 meetrine lõik. Mõtlesin, et okei, alustan vaikselt, hingan nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, võtan asja rahulikult ja kõik on korras. No kus sa sellega siis! Alguses juba pistsin punuma, mis jaksasin, hingata püüdsin küll õigesti, aga lõpuks ikka hingeldasin nagu oleksin just maratonilt tulnud. Pärast jooksu olid jalad justkui süldist, sõna ei kuulanud. Lisaks köhisin eile terve õhtu, sest ahmisin arutult külma õhku ju sisse. Kohutav.
Kõige kehvemini meil siiski ei läinud, 7 meeskonda oli, jäime 5ndaks. Arenguruumi on küllaga.
Luban, et õpin korralikult jooksma. Niimoodi, et pärast 500 meetrit hing ikka sisse jääks.
No comments:
Post a Comment