Käisime tolmuimejat ostmas. Olime juba varemalt kokku leppinud, et ostame Kärcheri masina, sest nendest odavatest oli parajalt villand saanud. Ma veel ei ole jõudnud seda proovida, aga ootused on kõrgel.
Kuna on pühapäev, siis olid lapsed meiega. Jõudsime poodi, kus Kirke omale tingimata titat tahtis soetada. Ja mitte tavalist, vaid sellist, millel on lutipudel kaasas. Aga seal ei olnud kenasid titasid, enamus olid lihtsalt ja lohakalt õmmeldud, millel käed-jalad esimese asjana küljest kipuvad tulema. Vähemalt alumistel riiulitel, kuhu Kirke silm ulatus. Niisiis, ma keeldusin. Sellega tekitasin Kirkele parajalt paha tuju, nii et ta peitis ennast riiulite vahele ära. Kui me siiski temaga kassa juurde olime jõudnud, istus Kirke maha ning keeldus edasi tulemast. Olin parajalt nõutu, siis aga tormas Mattias õe juurde ning veenis teda meiega kaasa tulema. Kirke tuligi. Neljakäpakil. Õnneks oli alles hommik, inimesi suhteliselt vähe, loodetavasti põrandad alles puhtad. Müüja oli ka armas, naeris Kirke üle, mitte ei vaadanud meid, lapsevanemaid etteheitva pilguga. Nii juhtub meil mõnikord poes käies.
* * *
Neljapäeval olin koos oma põnnidega Kärdi juures tööl. Olime kõik koos ühes ruumis, mina toppisin, Kärdi õmbles ja lapsed mängisid Lego klotsidega põrandal. Korraga ütles Mattias: "Kuule tädi, kas vaiksemalt ei saaks?" Hakkasime Kärdiga naerma ning seletasime, et ega eriti ei saa jah :)
No comments:
Post a Comment